Full text

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel




Kohtuasja number 3-3-1-15-05
Otsuse kuupäev 4. mai 2005
Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Harri Salmann
Kohtuasi Radiolinja Eesti AS kaebus Tarbijakaitseameti 20. jaanuari 2003. a ettekirjutuse nr 1-9/18 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/166/04
Menetluse alus Riigikohtus Tarbijakaitseameti kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus



RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/166/04. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-723/2003, täiendades seda käesoleva otsuse põhjendustega.
Tagastada kautsjon.



ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarbijakaitseameti 20. jaanuari 2003. a ettekirjutusega nr 1-9/18 kohustati Radiolinja Eesti AS-i (RLE) kindlustama tarbijatele RLE teenuste eest tasumine sularahas teenustasuta. RLE esitas vastulause, leides, et ettekirjutus on põhjendamatu ja Tarbijakaitseameti poolt viidatud õigusaktidest ei tulene kohustust võimaldada tasumist sularahas teenustasuta. Tarbijakaitseameti 6. veebruari 2003. a vastuses leiti, et ettekirjutus on põhjendatud ja seaduslik.

2. RLE esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tarbijakaitseameti ettekirjutuse õigusvastaseks ja see tühistada. Kaebuse põhjendused olid järgmised:

a) Vabariigi Valitsuse 4. detsembri 2000. a määruse nr 398 "Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu opereerimise ja üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutamise nõuded" (edaspidi "määrus nr 398") § 7 lg 3 annab teenuste eest tasumise makseviiside loetelu. Viidatud normi alusel on üldkasutatava teenuse osutaja oma kohustuse täitnud ka sel juhul, kui ta on tarbijale võimaldanud üksnes üht nimetatud loetelus toodud makseviisidest - tasumist sularahas, maksekorraldusega või maksekaardiga. Seega ei ole sularahas makseviisi võimaldamine kohustuslik;

b) RLE teavitas 15-kroonisest teenustasust nii tarbijaid kui avalikkust. Seejuures on arvet võimalik tasuda nii sularahas, maksekorraldusega kui ka maksekaardiga;

c) Eesti Vabariigi rahaseaduse (RahaS) § 4 nõue on täidetud, sest sularahas maksmise võimalus on tagatud, kuigi sellega kaasneb teenustasu vastavalt RLE liitumislepingu lisaks olevale hinnakirjale;

d) teenustasu sularaha vastuvõtmise eest on kooskõlas kaubandustegevuse heade kommete ja tavadega.

3. Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-723/2003 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

a) määruse nr 398 § 7 lõikes 3 on sätestatud: "Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutamisel peab tarbijale võimaldama telekommunikatsiooniteenuse eest tasumist sularahas, maksekorraldusega või maksekaardiga." Grammatilist tõlgendamist kasutades nähtub, et tegemist võib olla sellise loeteluga, mille kohaselt tarbijale tuleb võimaldada tasumist sularahas ning maksekorralduse või maksekaardiga. Sidesõna "ning" asemel on lauses kasutatud rinnastuskoma, eraldamaks süntaktiliselt võrdväärseid lauseosi. Seega oleks sularahas makseviisi võimaldamine teenuse osutajale kohustuslik;

b) kui määruse andja oleks soovinud jätta teenuse osutaja otsustada, millist makseviisi võimaldatakse, puuduks sellel normil üldse mõte;

c) RahaS § 4 ja määruse nr 398 § 7 lg 3 mõttega on kooskõlas olukord, kus telekommunikatsiooniteenuse osutaja delegeerib sularaha vastuvõtmise mõnele teisele juriidilisele isikule, kuid see ei tohi halvendada tarbijate olukorda;

d) Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 1995. a määrusega nr 165 kinnitatud Kaupluse töö üldeeskirja punktis 32 toodu, mille kohaselt kauba müügihind on hind, millega tarbija kaupa ostab, väljendab kaubandustegevuse häid kombeid ja tavasid. Kauba müüja või teenuse osutaja kulutused tuleb arvestada kauba või teenuse hinna sisse, v.a juhul, kui kulutus seondub iseseisva kauba müügi või teenuse osutamisega. Sularahamakse vastuvõtmisel on tegemist kaebuse esitaja poolt mobiiltelefoniteenuse osutamisega seotud kulutusega, mis peab sisalduma osutatava mobiiltelefoniteenuse hinnas;

e) juriidiliste isikute poolt sularaha vastuvõtmise kohustuse täitmisest tekkivate võimalike kulutuste panemine tarbijale ei ole kooskõlas määruse nr 398 mõtte ja eesmärgiga. Olukorras, kus klient on sunnitud ühe makseviisi kasutamise eest täiendavalt tasuma, teise eest aga mitte, ei saa rääkida valikuvabadusest kahe võrdväärse makseviisi vahel. Kauba või teenuse hinnale sõltuvalt makseviisist täiendava tasu lisamine on vastuolus heade kommete ja tavadega;

f) maksete teostamisel postkontorites tuleb arvestada, et AS Eesti Post osutab ühe iseseisva teenuseliigina maksete sularahas vastuvõtmise teenust. Seega küsib AS Eesti Post teenustasu tema poolt osutatava iseseisva teenuse eest.

4. RLE apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus ning välja mõista Tarbijakaitseametilt RLE kasuks kohtukulud. Apellandi väited olid järgmised:

a) grammatilisele tõlgendamisele tuginedes tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 398 § 7 lg 3 koosneb vaid alternatiivseid makseviise väljendavast loetelust;

b) Vabariigi Valitsus on ette näinud kohustuse kindlustada tarbijale võimalus tasuda vähemalt ühe enamlevinud makseviisi abil - sularahas, maksekorraldusega või maksekaardiga. Tulenevalt VÕS § 91 lg-st 1 võivad teenuse osutaja ja tarbija leppida kokku, et teenuse eest tasumine kui rahaline kohustus tuleb täita muul viisil kui sularahas. Tulenevalt VÕS § 91 lg-st 2 võib teenuse osutaja keelata tarbijale teenuse eest tasu kandmise teenuse osutaja krediidiasutuse kontole ehk keelata tasumise maksekorraldusega ja maksekaardiga;

c) RahaS § 4 ei pane juriidilisele isikule sularahas arveldamise kohustust, vaid reguleerib sularaha erinevate liikide vastuvõtmise kohustust. Määruse nr 398 § 7 lg 3 annab võimaluse valida kolme alternatiivse makseviisi vahel;

d) TeleKS § 51 lg-test 1 ja 3 tulenevalt võib teenuse osutaja arvestada teenuse tasu hulka üksnes neid kulutusi, mis on teenuse kasutaja poolt soovitud teenuse osutamiseks vajalikud. Tarbijale, kes on sõlminud otsekorralduslepingu, ei oleks sularahas makseviisi võimaldamisele tehtavad kulutused vajalikud;

e) sularahas tasumise kulutuste kajastamine osutatava teenuse hinnas tähendaks teisi makseviise kasutavate tarbijate olukorra halvenemist teenuse hinna tõusu tõttu;

f) kaubandustegevuse heade kommete ja tavadega oleks vastuolus olukord, kus tootega seotud teenuste kulud on "peidetud" toote hinna sisse. Sellisel juhul maksaks tarbija teenust ostes kinni ka osa nendest teenustest, mida konkreetne tarbija ei vaja. RLE on võimaldanud igale tarbijale valida just temale sobiv tasumise viis. Tarbija saab tasuda otsekorralduslepinguga, pangaülekandega, telefonipanga vahendusel, sularaha- ja makseautomaatide vahendusel, internetipanga vahendusel, postkontorites või oma esindustes. RLE on oma kliente neist võimalustest teavitanud nii interneti koduleheküljel kui ka tarbijatele edastatavate trükiste ja meediakanalite vahendusel. Kliente on teavitatud ka iga võimalusega kaasnevatest kulutustest või nende puudumisest. Sularahamaksete osakaal on veidi üle 10% ja sularahamaksete arv on pidevalt vähenenud. Kaubandustegevuse heade kommete ja tavadega kooskõlas olevaks ei saaks pidada olukorda, kus arvet sularahas tasuva 10% klientide makseviisi kulutusi peavad kandma kõik kliendid;

g) kaubandustegevuse heade kommete ja tavade määratlemisel tuleb arvestada, et kauba või teenuse eest sularahas tasumisel on teenustasu rakendamine üldlevinud ja Eestis pikaajaliselt kasutusel nii avalikus kui erasektoris.

5. Tarbijakaitseameti kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Vastustaja väitis muuhulgas, et RahaS § 4 ei reguleeri vaid sularaha vastu võtvate juriidiliste isikute poolt erinevate sularahaliikide (müntide ja pangatähtede) vastuvõtmist, vaid paneb üheselt arusaadavalt neile sularaha vastuvõtmise kohustuse. Seda seisukohta kinnitab RahaS § 71, kus nähakse ette vastutus seadusliku maksevahendi vastuvõtmisest keeldumise eest kauba või teenuse müügil või selle eest tasumisel. Apellandi poolt kasutatav liitumislepingu lisa, mis on käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 mõttes, on tarbijaid ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 42 lg-s 2 on sätestatud põhimõte, et ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse muuhulgas juhul, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2004. a otsusega rahuldati RLE apellatsioonkaebus ja tühistati Tallinna Halduskohtu otsus. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas RLE kaebuse ja tühistas Tarbijakaitseameti ettekirjutuse.

Ringkonnakohus leidis, et teleoloogiline tõlgendamine näitab, et sularahas maksmisviisi võimaldamine ei ole teenuse osutajale kohustuslik. RahaS § 4 sätestab vaid juriidiliste isikute kohustuse võtta pangatähti vastu piiranguteta, kusjuures piirangute all on silmas peetud pangatähtede hulka. RahaS § 71 lg-s 2 sätestatud karistus on seotud RahaS §-s 3 sätestatud rikkumisega, mille kohaselt on ainus seaduslik maksevahend Eesti kroon ning muude maksevahendite kasutamine ei ole lubatud. Selline seos nähtub ka Karistusseadustikuga seonduvate seaduste muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu (Riigikogus vastu võetud 19. juunil 2002) seletuskirjast, kus põhjendatakse RahaS täiendamist §-ga 71 vajadusega tagada RahaS § 3 täitmine. Seega ei ole karistust sularaha vastuvõtmisest keeldumise eest ette nähtud. Kuna seadusest ei tulene RLE kohustus võimaldada tasumist sularahas, siis saab selle makseviisi kasutamise tingimused määrata RLE ja tarbija vahelise lepinguga. Kuna teenustasu nõudmine sularahas tasumise eest on laialt levinud, siis ei ole vastustaja viited tavadele haldusakti andmise ajal kehtinud TKS § 7 tähenduses asjakohased. Sularahas maksete tasumine on enamlevinud makseviiside hulgas kõige kulukam, kusjuures selle osatähtsus RLE poolt osutatavate teenuste eest tasumisel on väike ja väheneb jätkuvalt. RLE võib tarbijaga sõlmitava lepingu tüüptingimusena näha ette nimetatud kulude osalise või täieliku kandmise sularahas makset tasuva isiku poolt. RLE poolt lepingu tüüptingimusega sellise teenustasu ettenägemine ei piira tarbija kohustuse täitmist ebamõistlikult, kui teenustasu ei ole põhjendamatult suur.



MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Tarbijakaitseamet on kassatsioonkaebuses seisukohal, et ringkonnakohus on tõlgendanud ja kohaldanud vääralt materiaalõiguslikke norme ning taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Tallinna Halduskohtu otsuse jõussejätmist.

Kassaator leiab, et üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab võimaldama tasumist sularahas, kusjuures pole lubatud nõuda eraldi tasu sularaha makseviisi kasutamise eest. Kauba või teenuse hinnas peavad sisalduma ka kulutused seoses erinevate makseviiside võimaldamisega. Vastuoluline on RLE põhjendus, et sularaha makseviisi kulutusi pole õige katta kõigi klientide arvel, sest teiste makseviiside (nt otsekorraldusleping) kulutused kaetakse kõigi klientide poolt. Kui asuda seisukohale, et selles asjas on sularaha makseviisi kasutamise eest tasu nõudmine õiguspärane, siis viib see olukorrani, kus sularaha makseviisi kasutamise eest võib kõikjal ja alati nõuda eraldi tasu. Eraldi tasu nõudmine pole kooskõlas heade kommete ja tavadega.

8. Elisa Mobiilsideteenused AS (varasem ärinimi Radiolinja Eesti Aktsiaselts) leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on õige ja põhjendatud.



RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Selles haldusasjas tuleb vastata küsimusele, kas on õiguspärane nõuda tarbijatelt teenuse ja kauba eest sularahas tasumisel eraldi tasu selle makseviisi kasutamise eest. Tarbijakaitseamet leiab, et selline eraldi tasu nõudmine on õigusvastane, RLE ja ringkonnakohus leiavad, et õiguspärane. Kuigi näiliselt ei vaidle pooled selle üle, kas RLE peab teenuse osutamise eest tasumisel üldse võimaldama sularahas makseviisi, on vajalik vastata ka sellele küsimusele. Seisukoht, et sularahas tasumise võimaldamine pole kohustuslik või on kohustuslik, mõjutab põhiküsimuse lahendamist. Kui sularahas tasumise võimaldamine pole kohustuslik ja eraldi tasu nõudmine selle makseviisi eest oleks õigusvastane, siis on tõenäoline, et tarbijale ei antagi võimalust tasuda sularahas. Selline lõpptulemus poleks kindlasti tarbija huvides. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et sularahas tasumise võimaldamine pole kohustuslik.

10. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et sularahas tasumise võimaldamine pole kohustuslik. Eesti Vabariigi rahaseaduse üldisest eesmärgist ja selle seaduse §-dest 4, 6 ja 71 tuleneb üldnorm, et müüja peab võimaldama ostjal tasuda sularahas.

Rahaseadus võeti vastu 20. mail 1992, seega 13 aastat tagasi, eesmärgiga tagada Eesti krooni emiteerimine ja kasutamine ainsa seadusliku maksevahendina. Arvestades kasvõi ainuüksi Eesti tolleaegset infotehnoloogilist arengutaset on ilmselge, et rahaseadus pidas silmas kohustust võimaldada tasumist sularahas. Pärast rahaseaduse vastuvõtmist on seadusandja kehtestanud küll mitmeid piiranguid sularaha makseviisi kasutamisele, kuid pole muutnud sellest seadusest tulenevat üldnormi - kohustust võimaldada tasumist sularahas. Riigikohtu halduskolleegium ei võta käesolevas asjas seisukohta, kas Eesti areng on jõudnud sedavõrd kaugele, et seadusandja võiks nimetatud üldnormi muuta.

Rahaseaduse § 4 sätestab: "Eesti Pank, samuti kõik teised Eesti Vabariigi pangad ja muud krediidiasutused on kohustatud kehtivat Eesti Vabariigi raha vastu võtma piiranguteta. Muud juriidilised isikud on kohustatud vastu võtma kehtivaid münte korraga kuni 20 Eesti krooni ulatuses, pangatähti aga piiranguteta." Selle paragrahvi teisest lausest, tõlgendades seda esimese lause mõtte abil, tuleneb muuhulgas ka müüja kohustus võtta ostjalt tasu vastu sularahas. Sama järeldus tuleneb seaduse §-st 6, mis sätestab: "Vigastatud ja rikutud Eesti Vabariigi pangatähti ja münte võtavad vastu ning asendavad uutega Eesti Pank ning tema volitatud pangad tingimusel, et pangatähest on säilinud rohkem kui pool ning on tervikuna loetav selle seeria ja number; mündil peab olema loetav vähemalt nimiväärtus ja vermimise aeg. Muud juriidilised isikud ei ole kohustatud vigastatud ja rikutud pangatähti ega münte vastu võtma."

11. 19. juunil 2002 vastu võetud Karistusseadustikuga seonduvate seaduste muutmise ja tõlgendamise seaduse (RT I 2002, 63, 387) § 80 p-ga 2 täiendati rahaseadust §-ga 71 (jõustus 1. septembril 2002) järgmises sõnastuses:

"§ 71. Seadusliku maksevahendi vastuvõtmisest keeldumine

(1) Seadusliku maksevahendi vastuvõtmisest keeldumise eest kauba või teenuse müügil või selle eest tasumisel - karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteole kohaldatakse karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364) üldosa ja väärteomenetluse seadustiku (RT I 2002, 50, 313) sätteid.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on:

1) Tarbijakaitseamet;

2) politseiprefektuur.".

Selle seaduse esialgse eelnõu (118 SE I) seletuskirjas selgitatakse rahaseaduse täiendamise kohta järgmist: "Ebaseadusliku maksevahendi kasutamine - teostub koostoimes Eesti Vabariigi rahaseaduse §-ga 3, mille kohaselt ainus seaduslik maksevahend Eesti Vabariigis on Eesti kroon ning Eestis asuvatel füüsilistel ja juriidilistel isikutel on keelatud kasutada omavahelistes arveldustes muid maksevahendeid. Sätte rikkumine on aga näiteks kinnisvara- ja autoturul küllaltki laiaulatuslik." Kuid see selgitus käib eelnõu § 58 kohta, mis erineb oluliselt samale paragrahvile vastavast seaduse §-st 80. Eelnõu § 58 sätestab: "Eesti Vabariigi rahaseaduse (RT I 1992, 21, 299) § 7 muudetakse järgmiselt:

"§ 7. Ebaseadusliku maksevahendi kasutamine

(1) Siseriikliku maksevahendina mittelubatud valuuta kasutamise eest kauba müügil või kauba eest tasumisel - karistatakse kuni 200 päevapalga suuruse rahatrahviga.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik - karistatakse kuni 30 000 kroonise rahatrahviga.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärtegude menetlemise õigus on:

1) Tarbijakaitseameti ja selle kohaliku asutuse kõrgemal ja vanemal järelevalvepädevusega ametnikul ja

2) kõrgemal ja vanemal politseiametnikul.".

Esialgse eelnõu ja seaduse teksti võrdlemisel on ilmselge, et need tekstid on oluliselt erinevad. Seega ei saa seaduseelnõu algtekstist ja seletuskirjast teha järeldust, et rahaseaduse § 71 on seotud vaid sama seaduse §-s 3 sätestatud nõuete tagamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on rahaseaduse § 71 lg 1 sõnastatud selgesti ja ka sellest sättest tuleneb müüja kohustus võtta ostjalt tasu vastu sularahas.

12. Määruse nr 398 § 7 lg 3 sätestab: "Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutamisel peab tarbijale võimaldama telekommunikatsiooniteenuse eest tasumist sularahas, maksekorraldusega või maksekaardiga." Seda sätet tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi arvates tõlgendada kooskõlas rahaseadusega. Järelikult tuleb määruse nr 398 vaidlusalust normi mõista selliselt, et tasumist tuleb võimaldada nii sularahas kui ka maksekorralduse või maksekaardiga.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjendatud suurusega tasu sularaha makseviisi kasutamise eest on õiguspärane. Riigikohtu halduskolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest kolleegiumi arvates on eraldi tasu nõudmine vastuolus Tarbijakaitseseaduse (RT I 2004, 13, 86) §-s 7 sätestatud põhimõttega.

Tarbijakaitseseaduse § 7 lg-test 1, 2 ja 4 tuleneb, et kaupa pakkudes tuleb teha tarbijale teatavaks kauba müügihind, mis on kaubaühiku või kaubakoguse eest tarbija tasutav lõpphind. Kauba müügihind peab olema avaldatud nii, et see on tarbijale üheselt mõistetav. Neist sätetest teeb Riigikohtu halduskolleegium järelduse, et kõik kauba müümisega seotud kulud, sh ostja poolt kasutatava makseviisi kulud tuleb kajastada müügihinnas.

Sama seaduse § 8 lg 1 sätestab küll kaupleja kohustuse teavitada tarbijat teenuse hinnast ja sellele lisatavatest tasudest või teenuse tariifidest, kuid silmas ei peeta võimalust nõuda teenuse osutamisel, erinevalt kauba müümisest, eraldi tasu mõne makseviisi kasutamise eest. Teenusele lisatava tasuna ei saa käsitada eraldi tasu sama teenuse eest tasumisel kasutatava makseviisi eest. Teenusele lisatav tasu on tasu teenusega seotud lisahüve eest.

14. Varemkehtinud Tarbijakaitseseaduse (RT I 1994, 2, 13) alusel antud Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 1995. a määrusega nr 165 kinnitatud Kaupluse töö üldeeskiri (RT I 1995, 41, 597), millele on viidatud selle asja varasemal menetlemisel, sätestas punktis 32 sama põhimõtte, mis on kehtivas Tarbijakaitseseaduses - kauba müügihind on hind, millega tarbija kauba ostab, s.t lõpphind. Sõltumata sellest, millises õigusaktis nimetatud põhimõte on avaldatud ja millisele õigusaktile on viidatud, on tegemist ikkagi sama põhimõttega, millest tuleneb ka keeld nõuda kauba või teenuse eest tasumisel mõne makseviisi kasutamise eest eraldi tasu.

15. Ainuüksi sularaha makseviisi kasutamise eest eraldi tasu nõudmine võib olla õigusvastane ka seepärast, et kauba või teenuse hinnas kajastuvad teiste makseviiside võimaldamiseks tehtud kulutused. Seega tuleks sularahas tasumisel osaleda ka teiste makseviiside kasutamisega seotud kulutuste kandmises, teiste makseviiside kasutajad aga sularahas tasumise kulutusi ei kannaks. Selline olukord viitab ebavõrdsele ja ebaõiglasele kohtlemisele.

16. Seega on müüjal kohustus võimaldada ostjal kauba või teenuse eest tasuda sularahas ja õigusvastane on sularaha makseviisi kasutamise eest eraldi tasu nõudmine. Seepärast tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja kassatsioonkaebus rahuldada. Jõusse jääb Tallinna Halduskohtu otsus, täiendades seda käesoleva otsuse motiividega.





Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e-post info@riigikohus.ee