1 Tõendamiskohustus
1.1 Millised on tõendamiskohustust reguleerivad normid?
Tõendamiskohustus on reguleeritud tsiviilseadustiku artikliga 2697, milles on sätestatud, et isikud, kes soovivad kohtus oma õigust jõustada, peavad esitama tõendid nende hagi toetavate asjaolude kohta. Isik, kes vaidlustab nende asjaolude kehtivuse või kes väidab, et õigust on muudetud või see õigus on ära kasutatud, peab esitama tõendid selliseid vastuväiteid toetavate asjaolude kohta.
Nende põhimõtete kohaselt peab hageja seega tõendama asjaolusid, millele tema hagi tugineb, s.t asjaolusid, millel on taotletavad õiguslikud tagajärjed. Samas peab kostja esitama tõendid asjaolude kohta, mis välistavad vastutuse või millest tuleneb, et õigus on ära kasutatud või seda õigust on muudetud nii, et hageja nõude võiks tagasi lükata.
Kui hageja ei suuda oma hagi põhjendada, jäetakse hagi rahuldamata olenemata sellest, kas kostja esitab enda kaitseks argumente ja toetavaid tõendeid või mitte.
Tsiviilseadustiku artikli 2698 kohaselt on õigustühine mis tahes kokkulepe, mille eesmärk on muuta või üle kanda tõendamiskohustust seoses võõrandamatu õigusega või mille tõttu muutub ükskõik kumma poole jaoks tema õiguste kasutamine ülemäära keeruliseks.
Ebapiisavad tõendid kahjustavad selle poole – hageja või kostja – argumente, kes peab asjaolusid kinnitama või ümber lükkama, sest ebapiisavaid tõendeid peetakse võrdväärseks tõendite puudumisega.
1.2 Kas on olemas normid, mille alusel on teatavad asjaolud tõendamiskohustusest vabastatud? Millistel juhtudel? Kas tõenditega on võimalik konkreetne õiguslik eeldus ümber lükata?
Tõendamiskohustust ei kohaldata järgmistel juhtudel:
- presumptsioonide korral, s.t seaduses endas on sätestatud teatavate asjaolude tõenduslik väärtus või seaduses on lubatud kohtul teha teadaolevate asjaolude põhjal järeldusi teadmatute asjaolude kohta (tsiviilseadustiku artikkel 2727).
Presumptsioonid on jaotatud järgmistesse rühmadesse:
- õiguslikud presumptsioonid, mis on kehtestatud seadusega ja võivad olla ümberlükatavad (iuris tantum), s.t need on võimalik kummutada, kui esitatakse vastupidist tõendavad tõendid, või ümberlükkamatud (iuris et de iure), s.t neid ei saa kummutada kohtule vastupidist tõendavate tõendite esitamisega;
- lihtsad presumptsioonid, mida kohus peab oma kaalutlusõigusest lähtuvalt hindama, nõustudes ainult tõsiseltvõetavate, täpsete ja järjepidevate presumptsioonidega; lihtsad presumptsioonid ei ole vastuvõetavad selliste asjaolude korral, millega seoses ei ole seaduses lubatud kasutada tunnistajate antavaid tõendeid (tsiviilseadustiku artikkel 2729);
- hästi teadaolevad asjaolud (fatti notori), s.t asjaolud, mis on kohtuotsuse tegemise ajal ja kohas üldiselt teada, nii et neis ei ole kahtlust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 115);
- asjaolud, mida ei ole vaidlustatud või millega on nõustutud, s.t asjaolud, mille on esitanud mõlemad pooled, või asjaolud, millega see pool, kellel võib olla huvi neid vaidlustada, on – kas või vaikimisi – nõustunud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 115 lõige1).
1.3 Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et oma otsus sellele asjaolule rajada?
Kohtu otsus rahuldada hagi või mis tahes vastuväited peab põhinema täielikult asjaoludel, mis on täiel määral – kas siis otseselt või presumptsioonist lähtuvalt – tõendamist leidnud.
Kohtuotsus ei tohi tugineda tõendamata asjaoludele isegi juhul, kui need asjaolud on võimalikud või väga tõenäolised (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 115 lõige 1).
2 Tõendite kogumine
2.1 Kas tõendite kogumiseks on alati nõutav poole taotlus või võib kohtunik teatavates olukordades koguda tõendeid ka omal algatusel?
Itaalia õigussüsteemi kohaselt lähtutakse tõendite kogumisel põhimõttest, et menetluse ulatuse määravad kindlaks pooled (principio dispositivo). See põhimõte on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 115 lõikes 1, mille kohaselt peab kohtuotsus alati põhinema poolte esitatud tõenditel, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel.
Kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku allpool nimetatud artiklites on sätestatud teatavad erandid sellest reeglist:
- artikkel 117 – lubatud on poolte mitteametlik küsitlemine;
- artikkel 118 – lubatud on nõuda isikute ja esemete inspekteerimist;
- artiklid 61 ja 191 – kohtul on lubatud küsida eksperdiarvamusi;
- artikkel 257 – kohtul on lubatud kutsuda ütlusi andma tunnistaja, keda on nimetanud teine tunnistaja;
- artikkel 281ter – ühest kohtunikust koosneval madalama astme kohtul (tribunale) on lubatud anda korraldus tunnistajatelt ütluste võtmiseks, kui poolte esitatud tõendites nimetatakse isikuid, kes tunduvad olevat asjaoludega kursis.
Töövaidluste korral on põhimõte, mille kohaselt määravad menetluse ulatuse kindlaks pooled, asendatud uurivat laadi elemente hõlmava süsteemiga, ning seda eelkõige järgmiste sätete kohaselt:
- artikkel 420 – sellega nähakse ette poolte vaba küsitlemine juhtumi kohtuliku arutamise käigus;
- artikkel 421 – sellega nähakse ette, et kohus võib mis tahes ajal ja omal algatusel anda korralduse mis tahes tõendite vastuvõtmiseks, minnes isegi kaugemale tsiviilseadustikus sätestatud piiridest.
Lahutusmenetluste korral võib kohus ette näha tõendite kogumise omal algatusel, kuid seda ainult seoses sissetuleku ja elatustaseme uurimisega.
2.2 Millised on järgmised sammud, kui poole taotlus tõendite kogumiseks rahuldatakse?
Kui üks pooltest taotleb tõendite kogumist, võib vastaspool taotleda ümberlükkavate tõendite kogumist. Kohus rahuldab mõlemad taotlused, kui tal on alust arvata, et esitatavad asjaolud on kohtuotsuse tegemiseks asjakohased.
Kui kohus tunnistab tõendid vastuvõetavateks, asub ta nendega tutvuma.
Pärast tõendite kogumist hakatakse asja lahendama.
2.3 Millistel juhtudel võib kohus tagasi lükata poole taotluse koguda tõendeid?
Kohus lükkab tõendite kogumise taotluse tagasi, kui tõenditel puuduks väärtus või kui nad oleksid seaduse kohaselt vastuvõetamatud (näiteks kui väidet, et kinnisvara müüdi ära, tõendavad vaid tunnistaja ütlused) või kui taotluses osutatud asjaolud ei omaks kohtuotsuse tegemise seisukohast tähtsust (näiteks ütlus asjaolu kohta, mis ei ole seotud vaidlusaluse küsimusega).
2.4 Millised on tõendamise eri viisid?
Itaalia õiguses tehakse vahet dokumentaalsetel ja mittedokumentaalsetel tõenditel.
Dokumentaalsed tõendid hõlmavad järgmist:
- avalikud dokumendid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 2699 jj);
- eradokumendid (artikkel 2702 jj);
- telegrammid (artikkel 2705 jj);
- majapidamisdokumendid ja -andmed (artikkel 2707);
- äriühingute raamatupidamisdokumendid (artikkel 2709);
- mehaaniliselt valmistatud koopiad (artikkel 2712);
- dokumentide ja lepingute ärakirjad (artikkel 2714 jj).
Mittedokumentaalsed tõendid hõlmavad järgmist:
- tunnistajate ütlused (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 2721 jj);
- ülestunnistused (artikkel 2730 jj);
- vande all antud ütlused (artikkel 2736 jj);
- vaatlused (artikkel 258 jj).
On olemas ka eksperdiaruanded, millest kohus saab tehnilisi teadmisi, mis tal endal puuduvad.
2.5 Millised on tunnistaja ütlustega tõendamise meetodid ja kas need erinevad meetoditest, mida kasutatakse eksperdi arvamusega tõendamisel? Millised on kirjalike tõendite esitamise ja ekspertiisiaruande/eksperdiarvamuse kohta kehtivad nõuded?
Kohus aktsepteerib tunnistaja ütlusi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 245). Kohtumääruse alusel peab tunnistaja ilmuma kohtusse ütlusi andma. Kui ta kohtusse ei ilmu, võidakse tema suhtes kohaldada sunnimeetmeid ja rahatrahvi.
Kohus määrab kindlaks tõendite kogumise koha, aja ja viisi. Asjaomase poole taotluse korral edastab tunnistajale kohtukutse kohtutäitur. Tunnistaja loeb valjusti ette kohustuse rääkida vaid tõtt ning seejärel küsitleb teda kohtunik. Pooled ei tohi tunnistajaid otse küsitleda.
Hiljuti jõustunud sätte kohaselt on kohtul poolte nõusolekul õigus koguda tõendeid kirjalikult (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 257bis).
Eksperdid määrab kohus, kes annab neile küsimused, millele nad vastama peavad. Samuti peavad nad ilmuma kohtuistungile ja andma vande rääkida vaid tõtt. Üldjuhul koostavad eksperdid kirjaliku aruande, kuid kohus võib samuti paluda neil ilmuda kohtuistungile, kus neid küsitletakse suuliselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 195).
Kirjalikud tõendid moodustavad menetluse osa, kui need on lisatud poole toimikusse nende ilmnemise ajal või hiljem, võttes arvesse seaduses sätestatud ajapiiranguid.
2.6 Kas mõni tõendamisviis on teistest suurema tõendusjõuga?
Itaalia õigussüsteemis on suurim kaal avalikel dokumentidel ja ümberlükkamatutel presumptsioonidel.
Avalikud dokumendid (tsiviilseadustiku artikkel 2699 jj) on dokumendid, mille koostab ettenähtud vorminõudeid silmas pidades notar (notaio) või muu riigiametnik, kellele on antud volitus kinnitada nende dokumentide avalikku laadi kohas, kus dokument koostati. Avalikud dokumendid on täisväärtuslikud tõendid, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et need on võltsitud. Kui see võimalus välja jätta, on avalike dokumentide näol tegemist absoluutsete ja tingimusteta tõenditega.
Ümberlükkamatud presumptsioonid (tsiviilseadustiku artikkel 2727) on veelgi tõhusamad, sest nendega seoses ei võeta vastu mingeid ümberlükkavaid tõendeid.
2.7 Kas teatavate asjaolude tõendamiseks on kohustuslikud kindlad tõendamisviisid?
Seaduses on sätestatud, et teatavaid asjaolusid on võimalik tõendada ainult teatavat liiki tõendite abil – mõnel juhul on vajalikud avalikud dokumendid ja teistel juhtudel on vajalikud kirjalikud dokumendid, mis võivad olla avalikud või eradokumendid.
2.8 Kas seadus kohustab tunnistajaid ütlusi andma?
Tunnistajad on kohustatud ütlusi andma, välja arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud teisiti. On olemas sätted, mis hõlmavad järgmisi juhtusid: võimetus tunnistada; keelud, mille kohaselt teatavad isikud ei tohi anda ütlusi; ning võimalus hoiduda ütluste andmisest. Tunnistaja kohustus anda ütlusi tuleneb kaudselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikliga 255 kohtule antud volitustest, s.t kui tunnistaja ei ilmu kohtusse, on kohtul õigus anda korraldus tunnistaja kohtusse toomiseks ja määrata talle rahatrahv.
2.9 Millistel juhtudel võivad nad keelduda ütluste andmisest?
Kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel, millele osutatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus: need hõlmavad füüsilisi isikuid, kes võivad keelduda ütlusi andmast, sest nad on kohustatud hoidma ametisaladust, ametlikku saladust või riigisaladust.
2.10 Kas isikut, kes keeldub tunnistamast, võib karistada või sundida ütlusi andma?
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 256 kohaselt annab kohus prokurörile kohtuistungi protokolli koopia edastamisega teada tunnistajast, kes ilmub kohtusse, kuid keeldub ütlusi andmast ilma nõuetekohase põhjenduseta, või kelle puhul on alust arvata, et ta annab valeütlusi või jätab mõningad tõendid avaldamata.
2.11 Kas on isikuid, keda ei saa tunnistajana üle kuulata?
Ütlusi ei saa anda füüsilised isikud, kellel on juhtumi asjaoludega seotud isiklikud huvid, sest nende selline huvi tähendab, et neil võib olla õigus astuda menetlusse menetlusosalisena (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 246).
Alla 14-aastased lapsed võivad ütlusi anda ainult juhul, kui nende ütlused on vajalikud eriliste asjaolude tõttu (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 248).
2.12 Milline on kohtuniku ja poolte roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistaja üle kuulata videokonverentsi vahendusel või muude tehniliste vahendite abil?
Kohtunik küsitleb tunnistajat, esitades talle otseseid küsimusi menetluse seisukohast asjakohaseks tunnistatud asjaolude kohta ning samade asjaolude kohta mis tahes selliseid küsimusi, mille küsimist on taotlenud poolte advokaadid tunnistaja küsitlemise ajal.
Videokonverentsi kasutamine ei ole küll tsiviilkohtumenetluse seadustikus sõnaselgelt sätestatud, kuid see ei ole ka välistatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 202 on sätestatud, et kui kohus käsib koguda tõendeid, määrab ta kindlaks tõendite kogumise aja, koha ja viisi ning see võimaldab kohtul ette näha tunnistajalt ütluste võtmise videokonverentsi teel.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 261 on sätestatud ka see, et kohus võib anda korralduse videosalvestise tegemiseks, milleks tuleb kasutada mehhaanilisi vahendeid, seadmeid või menetlusi.
Videokonverentsi kasutamise võimalus on sõnaselgelt ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus (näiteks artiklis 205ter).
3 Tõendite hindamine
3.1 Kas asjaolu, et pool on saanud tõendid ebaseaduslikul teel, seab kohtule otsuse tegemisel piiranguid?
Kohus ei võta arvesse mis tahes tõendeid, mida ei esitatud ega võetud vastu ametlikult.
3.2 Kas minu kui poole antud seletusi võetakse tõendina arvesse?
Teie enda antud ütlusi ei võeta arvesse teie kasuks esitatud tõenditena, kuid neid ütlusi võidakse arvesse võtta tõenditena teie vastu, kui tegemist on ametliku küsitlemise käigus antud ülestunnistusega.
