Juhime tähelepanu sellele, et käesoleva lehekülje prantsuse keel originaalkeelset versiooni on hiljuti muudetud. Valitud keeleversiooni meie töötajad parajasti tõlgivad.
Järgmised keeleversioonidon juba tõlgitud.
Swipe to change

Tõendite kogumine

Belgia
Sisu koostaja:
European Judicial Network
Euroopa õigusalase koostöö võrgustik (tsiviil- ja kaubandusasjades)

1 Tõendamiskohustus

1.1 Millised on tõendamiskohustust reguleerivad normid?

Belgia õigussüsteemis eristatakse tsiviilõigust ja äriõigust. Äriõigus on ettevõtjatele mõeldud eriõigus, samas kui tsiviilõigus on seotud tavapärase õigusega.

Tõendeid käsitlevad tsiviilõigusnormid on esitatud tsiviilseadustiku (Burgerlijk Wetboek) artiklis 1315 ja sellele järgnevates artiklites. Tegemist on suletud süsteemiga, mis hõlmab tõendite rangelt reguleeritud vorme (üksikasjadega tutvumiseks vt punkt 5a).

Tõendeid käsitlevad äriõiguse normid on esitatud äriseadustiku (Wetboek van Koophandel) artiklis 25. Kõige olulisem tunnusjoon on süsteemi avatus ja ettevõtjate vabadus esitada tõendeid mis tahes kujul. Äriseadustiku artiklis 25 on sätestatud, et lisaks tsiviilõiguse alusel lubatud vormis esitatavatele tõenditele võivad ettevõtjate kohustusi tõendada ka tunnistajad kõigi selliste asjade puhul, kus kohus otsustab seda lubada, välja arvatud erijuhtudega seoses ette nähtud erandite puhul. Ostu ja müüki on võimalik tõendada vastu võetud arve abil, ilma et see mõjutaks muid äriõiguse alusel vastuvõetavaid tõendeid.

Tsiviil- ja kaubandusasjades tõenditega seotud menetluslikud aspektid on reguleeritud kohtumenetluse seadustiku (Gerecthelijk Wetboek) artikliga 870 ja sellele järgnevate artiklitega. Kohtumenetluse seadustiku artiklis 876 on sätestatud, et kohus peab talle lahendamiseks antud vaidluse kohta tegema otsuse vastavalt tõendeid käsitlevatele eeskirjadele, mida kohaldatakse seda liiki vaidluse korral. Vaidlus võib olla kas tsiviilvaidlus või kaubandusvaidlus.

Asjaolude, väidete või süüdistustega seotud tõendid peab esitama see pool, kes neile tõenditele tugineb. Pool, kes nõuab kohustuste täitmist, peab tõendama selle kohustuse olemasolu. Seevastu pool, kes väidab, et ta on kohustusest vabastatud, peab esitama tõendid makse tegemise kohta või asjaolu kohta, mis ta sellest kohustusest vabastas (tsiviilseadustiku artikkel 1315). Kohtumenetluses peab iga pool esitama tõendid tema esitatud asjaolude tõendamiseks (kohtumenetluse seadustiku artikkel 870; actori incumbit probatio). Vastaspool peab seejärel nende asjaolude tõendusjõu ümber lükkama, kui see on võimalik ja lubatud.

1.2 Kas on olemas normid, mille alusel on teatavad asjaolud tõendamiskohustusest vabastatud? Millistel juhtudel? Kas tõenditega on võimalik konkreetne õiguslik eeldus ümber lükata?

Kui avaliku korra või riigi julgeoleku seisukohast puuduvad vastuväited, võib tõendada kõiki asjaolusid. On kehtestatud kolm piirangut seoses õigusega esitada tõendeid menetluse jooksul. Esiteks peab tõendatav asjaolu olema asjakohane. Teiseks peab tõendatav asjaolu olema otsustav, s.t et see asjaolu aitab veenda kohut tegema otsust, mida soovitakse saada. Peale selle peab õigusnormide kohaselt olema lubatud tõendite esitamine teatavate asjaolude tõendamiseks: näiteks ei tohi rikkuda eraelu puutumatuse, ametisaladuse ja kirjavahetuse puutumatuse põhimõtteid.

Eeldused võib vastaspool tavaliselt ümber lükata. Vaidlustada ei saa ainult ümberlükkamatuid eeldusi (juris et de jure). Selliste eelduste ümberlükkamiseks tõendite esitamine on suisa õigusvastane. Ümberlükatavaid eeldusi (juris tantum) saab ja võib vaidlustada vastupidist tõendavate tõendite abil. Vastuvõetavate tõendite vorm on reguleeritud tsiviilõiguses, kuid mitte äriõiguses.

1.3 Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et oma otsus sellele asjaolule rajada?

Kohus peab olema veendunud poolte esitatud seisukohtades. Kohut tuleb veenda tõendite ja nende usaldusväärsuse alusel. Kui kohus jõuab järeldusele, et talle esitatud asjaolu võib aidata lahendada vaidlust ning et asjaolu peegeldab esitatud kujul usaldusväärselt tõde, omistab ta asjaolule tõendusjõu. Alles siis, kui kohus on mõnele asjaolule omistanud tõendusjõu, saab seda asjaolu käsitada nõuetekohaselt tõendina.

Tõendusjõud on mõnevõrra subjektiivne, samas kui tegelikud tõendid on rangelt objektiivsed. Tõendi staatus sõltub usaldusväärsusest, mis tõendusmaterjalil olema peab. Tõendusmaterjali käsitatakse õigusnormide kohaselt tõendina ainult juhul, kui see on piisavalt usaldusväärne, sest kohtul puudub tegelikult kaalutlusõigus. Nii on see dokumentaalsete tõendusmaterjalide puhul. Kui kohus tõlgendab seaduslikult saadud dokumendi sisu viisil, mis ei ole kooskõlas dokumendi tegeliku sõnastusega, rikub kohus ametlike dokumentide tõendi staatust. Kaotanud pool võib sellele tugineda kassatsioonikohtule apellatsiooni esitades.

2 Tõendite kogumine

2.1 Kas tõendite kogumiseks on alati nõutav poole taotlus või võib kohtunik teatavates olukordades koguda tõendeid ka omal algatusel?

Pool, kes esitab väite, peab suutma seda tõendada. Mõnel juhul võib kohtunik teha poolele ettekirjutuse teatavat liiki tõendite kasutamiseks, näiteks ametliku kohustusliku vande puhul (tsiviilseadustiku artikkel 1366). Rangeid tingimusi järgides võib kohus nõuda, et pool annaks ütlusi vande all kas selleks, et tugineda neile vaidluse lahendamisel, või siis selleks, et lihtsalt määrata kindlaks hüvitise summa.

Kohus võib küsitleda pooli ja näha ette tunnistajate küsitlemise, välja arvatud juhul, kui see on seadusega keelatud (kohtumenetluse seadustiku artikkel 916). Samuti võib kohus tellida eksperdiaruande eesmärgiga teha kindlaks teatavad asjaolud või saada tehnilist nõu (kohtumenetluse seadustiku artikkel 962).

2.2 Millised on järgmised sammud, kui poole taotlus tõendite kogumiseks rahuldatakse?

Üks pool peab põhikohtuasjas esitatava nõude või kõrvalnõude kujul taotlema uurimismeetmete võtmist. Seejärel teeb kohus määruse, millega võidakse võimaldada taotletud uurimismeetmete võtmist või keelduda nende meetmete võtmisest ning milles esitatakse põhjendused.

Käekirja võrdluse (kohtumenetluse seadustiku artikkel 883) või võltsimist käsitleva uurimise (kohtumenetluse seadustiku artikkel 895) puhul käsib kohus pooltel kohtusse ilmuda (õigusesindajaga või ilma) ning võtta endaga kaasa kõik võrdlemist võimaldavad lepingud, dokumendid ja esemed või dokument, mille puhul kahtlustatakse võltsingut. Kohus võib asja menetleda kohe või esitada selle kohtu kantseleile ning seejärel viia läbi oma uurimise või konsulteerida eksperdiga. Lõpuks teeb kohus otsuse käekirja võrdluse või võltsimist käsitleva uurimise kohta.

Kui pool soovib esitada tõendeid ühe või mitme tunnistaja abil, võib kohus lubada esitada tõendeid, kui need on vastuvõetavad (kohtumenetluse seadustiku artikkel 915). Kohus võib ette näha tunnistajate küsitlemise, kui see ei ole seadusega keelatud. Kohtusekretär esitab tunnistajatele kohtukutse vähemalt kaheksa päeva enne nende küsitlemist. Nad peavad andma vande ja kohtunik küsitleb neid individuaalselt. Kohus võib esitada tunnistajale küsimusi omal algatusel või ühe poole taotluse alusel. Ütlused protokollitakse kirjalikult ja loetakse ette ning vajaduse korral neid parandatakse ja täpsustatakse ning seejärel lõpetatakse tunnistaja küsitlemine.

Kohus võib vaidluse lahendamiseks või vältimiseks tellida eksperdiuuringu. Uuring võib olla seotud vaid faktiliste tõendite või tehnilise nõuandega (kohtumenetluse seadustiku artikkel 962). Ekspert täidab oma ülesandeid kohtu järelevalve all. Pooled esitavad eksperdile kõik nõutavad dokumendid ja täidavad kõik tema mõistlikud nõudmised. Aruanne tuleb esitada kohtumääruses ette nähtud tähtajaks. Kui aruanne on vastuolus kohtu enda kindlate veendumustega, ei pea kohus eksperdi nõuannet järgima.

Kohus võib omal algatusel või poolte taotluse alusel anda korralduse kohapealse (in situ) uurimise läbiviimiseks (kohtumenetluse seadustiku artikkel 1007). Uurimise – mille juures pool tohib või ei tohi kohal viibida – viib läbi selle kohta korralduse teinud kohtunik või isik, kellele see on ametlikult ülesandeks tehtud. Koostatakse ametlik aruanne, milles kirjeldatakse kõiki toiminguid ja järeldusi ning mis edastatakse pooltele.

2.3 Millistel juhtudel võib kohus tagasi lükata poole taotluse koguda tõendeid?

Kohus ei ole kunagi kohustatud aktsepteerima poole taotlust uurimismeetmete võtmiseks, kuid kui kohtunikule edastatakse ametlikud suunised, peab ta neid järgima (kohtumenetluse seadustiku artikkel 873).

2.4 Millised on tõendamise eri viisid?

(Tavapärase) tsiviilõiguse kohaselt on olemas viit liiki tõendeid: kirjalikud tõendid, tunnistajate ütlused, eeldused, poolte ülestunnistused ja vande all antud ütlused (tsiviilseadustiku artikkel 1316).

Kirjalikud tõendid (tsiviilseadustiku artikkel 1317) võidakse esitada kas autentse dokumendi või eradokumendi kujul. Autentne dokument on dokument, mille on seadusest tulenevas vormis koostanud pädev ametiisik (näiteks notar või registripidaja) ning mida pooled või kolmandad isikud käsitavad selles dokumendis käsitletud kokkuleppe lõpliku tõendina. Heakskiidetud eradokumenti, mille on allkirjastanud kõik asjaomased pooled ja mis on koostatud nii mitmes eksemplaris, nagu on pooli, peavad pooled lõplikuks tõendiks. Kirjalik dokument tuleb koostada juhtumite puhul, mis hõlmavad suuremat summat või väärtust kui 375 eurot (tsiviilseadustiku artikkel 1341).

Tunnistajate ütlused (tsiviilseadustiku artikkel 1341) ei ole vastuvõetavad kirjalike dokumentide sisu ümberlükkamiseks või täpsustamiseks. Kuid kui on olemas vaid esialgsed kirjalikud tõendid või kui ei olnud võimalik koostada kirjalikke tõendeid, on tunnistajate ütlused lubatud.

Eeldused (tsiviilseadustiku artikkel 1349) on järeldused, mis tulenevad seadusest või mille teeb kohus, tuginedes teadaolevatele asjaoludele eesmärgiga kindlaks teha tundmatuid asjaolusid. Eeldustega ei tohi ümber lükata kirjalike dokumentide sisu, kuid nendega võidakse – sarnaselt tunnistajate ütlustega – täiendada esialgseid kirjalikke tõendeid ja asendada selliseid kirjalikke tõendeid, mida ei õnnestunud koostada.

Poolte ülestunnistused (tsiviilseadustiku artikkel 1354) on tehtud kas kohtumenetluse raames või väljaspool kohtumenetlust. Kohtumenetluse raames tehtud ülestunnistus on avaldus, mille pool või tema konkreetne volitatud esindaja teeb kohtus ning mida võib kasutada selle avalduse teinud isiku vastu. Kohtuvälise ülestunnistuse suhtes ei kohaldata mingeid menetlusnõudeid.

Üks pool võib nõuda teiselt poolelt vande all ütluste andmist (otsustav vanne) (tsiviilseadustiku artikkel 1357) või võib seda nõuda kohus. Otsustava vande korral kujutab vanne ainult tõendit selle isiku kasuks või vastu, kes nõudis vande all ütluste andmist.

Kaubandusasjadega seotud tõendid (äriseadustiku artikkel 25) ei ole reguleeritud, kuid need tõendid hõlmavad teatavat liiki tõendeid, nimelt kättesaamiskinnitusega arveid müügilepingute puhul. Ettevõtja võib alati kasutada kättesaamiskinnitusega arvet kehtiva tõendina, samas kui muud kirjalikud dokumendid, mida soovitakse kasutada tõendina, peab esitama vastaspool.

2.5 Millised on tunnistaja ütlustega tõendamise meetodid ja kas need erinevad meetoditest, mida kasutatakse eksperdi arvamusega tõendamisel? Millised on kirjalike tõendite esitamise ja ekspertiisiaruande/eksperdiarvamuse kohta kehtivad nõuded?

Tunnistajate ütlused on tsiviilseadustikuga reguleeritud eraldiseisva tõendamisviisina ning nende tõenditega seotud menetluslikud aspektid on esitatud kohtumenetluse seadustikus. Eksperdiuurimise näol on tegemist pelgalt tõendite esitamisega ja see on reguleeritud kohtumenetluse seadustikus. Pooled võivad paluda kohtul kutsuda tunnistajaid, kuid nad ei saa omal äranägemisel määrata eksperte. Seda saab teha vaid kohus.

Kirjalikel tõenditel on tõendusjõud ja kohus peab austama nende sisu, kuid see ei kehti eksperdiaruannete ja -arvamuste puhul. Kui aruanne või arvamus on vastuolus kohtuniku enda veendumustega, ei pea ta seda aruannet või arvamust arvesse võtma (kohtumenetluse seadustiku artikkel 986).

2.6 Kas mõni tõendamisviis on teistest suurema tõendusjõuga?

Reguleeritud tõendamisviiside puhul kehtib hierarhia. Ülestunnistustel ja vande all antud ütlustel on kõige suurem tõendusjõud. Kirjaliku dokumendi tõendusjõud on alati suurem kui tunnistajate ütlustel ja eeldustel. Autentsed dokumendid kujutavad endast lõplikke tõendeid pooltevahelistes suhetes ja suhetes kolmandate isikutega, kusjuures tunnustatud eradokument kujutab endast lõplikku tõendit pooltevahelistes suhetes. Tunnistajate ütlustele ja eeldustele võib tugineda ainult juhul, kui dokumentaalsed tõendid on mittetäielikud või kui tõendatava kohustuse kohta ei ole võimalik esitada dokumentaalseid tõendeid.

2.7 Kas teatavate asjaolude tõendamiseks on kohustuslikud kindlad tõendamisviisid?

Olenevalt sellest, kas juhtum on liigitatud tsiviil- või kaubandusasjaks, on tõendite esitamine kas reguleeritud või mitte. Tsiviilõigusnormide kohaselt peab autentne dokument või eradokument olema koostatud kõikide selliste juhtumite ja tehingute puhul, mis hõlmavad suuremat summat või väärtust kui 375 eurot (tsiviilseadustiku artikkel 1341). Vaid sellist dokumenti võib kasutada tõendina. Ütlused ja eeldused ei ole vastuvõetavad. Seevastu kaubandusasjade puhul on ütluste ja eelduste põhjal saadud tõendid põhimõtteliselt vastuvõetavad dokumentide sisu ümberlükkamiseks või täiendamiseks.

2.8 Kas seadus kohustab tunnistajaid ütlusi andma?

Ei, tunnistaja küsitlemine toimub poolte nõudmisel või näeb selle ex officio ette kohus (kohtumenetluse seadustiku artiklid 915–916).

2.9 Millistel juhtudel võivad nad keelduda ütluste andmisest?

Kui kohtusse kutsutakse tunnistaja, kes väidab, et tal on seaduslik alus keelduda ütluste andmisest, teeb selle kohta otsuse kohus. Tunnistaja kohustust hoida ärisaladust käsitatakse muu hulgas seadusliku alusena (kohtumenetluse seadustiku artikkel 929).

2.10 Kas isikut, kes keeldub tunnistamast, võib karistada või sundida ütlusi andma?

Isik, kes on tunnistajana kohtusse kutsutud, on kohustatud kohale ilmuma. Kui ta seda ei tee, võib kohus ühe poole taotluse alusel kutsuda isiku kohtusse kohtutäituri poolt kättetoimetatud kohtukutsega (kohtumenetluse seadustiku artikkel 925). Kriminaalõigusnormide alusel võib määrata rahatrahvi isikule, kes kutsuti kohtusse tunnistajana, kuid kes jättis kohtusse ilmumata (kohtumenetluse seadustiku artikkel 926).

2.11 Kas on isikuid, keda ei saa tunnistajana üle kuulata?

Tunnistaja ütlused on kehtetud, kui need ütlused andis isik, kes ei ole selleks seaduslikult pädev (kohtumenetluse seadustiku artikli 961 lõige 1).

Vande all ei tohi küsitleda alla 15aastast alaealist. Tema ütlusi võib kasutada vaid teabe hankimiseks (kohtumenetluse seadustiku artikli 931 lõige 1).

Alaealist, kellel on vajalik analüüsivõime, võib küsitleda kohtunik või kohtuniku määratud isik temaga seotud mis tahes menetluse puhul kas alaealise enda nõudmisel või kohtumääruse alusel, kuigi viimasel juhul võib alaealine küsitlemisest keelduda (kohtumenetluse seadustiku artikli 931 lõiked 3–7).

Alanejaid veresugulasi ei saa küsitleda seoses asjadega, kus nende ülenejatel veresugulastel on vastandlikud huvid (kohtumenetluse seadustiku artikli 931 lõige 2).

2.12 Milline on kohtuniku ja poolte roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistaja üle kuulata videokonverentsi vahendusel või muude tehniliste vahendite abil?

Pooled ei saa pöörduda tunnistaja poole otse või teda ütluste andmisel katkestada, vaid nad peavad selleks alati pöörduma kohtuniku poole (kohtumenetluse seadustiku artikkel 936). Kohtunik võib kas ex officio või poole taotluse alusel esitada tunnistajale kõik küsimused, et tõendeid oleks võimalik selgitada või täiendada (kohtumenetluse seadustiku artikkel 938).

Kaudsed ütlused on kehtivad. See ei ole keelatud mis tahes õigusakti ega mis tahes õiguspõhimõttega. Peale selle on kohtumenetluse seadustiku artiklis 924 sätestatud, et kohtunik võib otsustada selliste tunnistajate puhul, kes ei saa ise kohtusse ilmuda, et tõendid kogutakse kohas, kus tunnistaja tegelikult asub.

3 Tõendite hindamine

3.1 Kas asjaolu, et pool on saanud tõendid ebaseaduslikul teel, seab kohtule otsuse tegemisel piiranguid?

Ebaseaduslikul teel saadud tõendeid ei tohi menetluse käigus kasutada. Seetõttu ei tohi kohtunik otsuse tegemisel selliseid tõendeid arvesse võtta. Eraelu puutumatuse, ametisaladuse hoidmise kohustuse või kirjavahetuse puutumatuse põhimõtteid rikkudes saadud tõendid on ebaseaduslikud ja vastuvõetamatud.

3.2 Kas minu kui poole antud seletusi võetakse tõendina arvesse?

Poole enda koostatud kirjalikke dokumente ei saa kasutada tõenditena selle poole kasuks. Vaid äriõiguse asjade puhul võib ettevõtja kasutada müügitehingu arvet (mille klient on vastu võtnud) oma argumentide tõendamiseks, kuigi selle dokumendi on ta väljastanud ise. Kohus võib ettevõtjatevaheliste tehingutega seotud tõenditena lubada kasutada nõuetekohaselt koostatud raamatupidamisandmeid.

Poole ülestunnistus kujutab endast poole enda või tema spetsiaalselt volitatud esindaja poolt kohtus tehtud avaldust. Ülestunnistus kujutab endast lõplikku tõendit selle isiku vastu, kes ülestunnistuse andis.

Viimati uuendatud: 18/11/2015

Käesoleva veebilehe omakeelset versiooni haldab Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku vastav riiklik kontaktpunkt. Tõlked on teostanud Euroopa Komisjoni teenistused. Originaali tehtavad võimalikud muudatused asjaomase riikliku ametiasutuse poolt ei pruugi kajastuda tõlkeversioonides. Komisjon ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustik ei võta mingit vastutust ega kohustusi seoses käesolevas dokumendis esitatud või viidatud teabe ega andmetega. Palun lugege õiguslikku teadaannet lehekülje eest vastutava liikmesriigi autoriõiguste kohta.