Sellel teabelehel esitatakse teave Hispaania õigussüsteemi kohta ja antakse ülevaade Hispaania õiguskorrast.
Hispaania õiguse allikad on kindlaks määratud tsiviilseadustiku (Código Civil) artiklis 1.
Põhiseadus: Hispaania tähtsaim õigusakt, millest juhinduvad kõik avaliku sektori asutused ja kodanikud. Kõik põhiseadusega vastuolus olevad õigusnormid ja -aktid on kehtetud. Põhiseaduse sisu koosneb kahest selgesti eristuvast osast: a) dogmaatiline osa ja b) põhiseadus.
Rahvusvahelised lepingud: teatavate rahvusvahelise õiguse subjektide vahelised kirjalikud kokkulepped, mida reguleerib rahvusvaheline õigus. Need võivad koosneda ühest või mitmest omavahel seotud juriidilisest dokumendist, olenemata nende nimetusest. Pärast allkirjastamist ja Hispaanias ametlikult avaldamist muutuvad rahvusvahelised lepingud riigi õiguskorra osaks.
Autonoomiastatuut: peamised Hispaania institutsioonilised õigusnormid, mida kohaldatakse autonoomsetele piirkondadele ja mida tunnustatakse Hispaania 1978. aasta põhiseadusega. See on vastu võetud alusseadusega. Statuut sisaldab vähemalt autonoomse piirkonna nime, selle territooriumi piire, autonoomsete institutsioonide nime, korraldust ja asukohta ning nende pädevust. Autonoomiastatuut ei ole suveräänsuse väljendus ega põhiseadus, sest see ei tulene algsest asutavast võimust (mida ei ole autonoomseteks piirkondadeks saanud territooriumidele antud). Need piirkonnad on olemas pigem seepärast, et riik neid tunnustab, ilma et autonoomia põhimõte seaks mingitel asjaoludel kahtluse alla ühtsuse põhimõtte.
Hispaania tsiviilseadustiku artikli 1 lõike 2 kohaselt on hierarhias kõrgemal positsioonil asuva õigusnormiga vastuolus olevad õigusnormid kehtetud. See tähendab, et õigusnormide hierarhia tuleb tingimata kehtestada.. Seepärast reguleerib Hispaania põhiseadus eri normide omavahelisi seoseid ning nende hierarhilisi ja pädevussuhteid.
Põhiseaduse järgi on Hispaania õigusnormide järjestus järgmine:
Lisaks kehtib pädevuspõhimõte eri autonoomsete piirkondade parlamentide väljaantavate õigusnormide (autonoomse piirkonna valitsuse dekreedid, autonoomse piirkonna valitsuse määrused jne) korral.
Kohtunikud ja kohtud ei kohalda määrusi või muid õigusnorme, mis on vastuolus põhiseaduse, seaduse või õigusnormide hierarhia põhimõttega.
Hispaania institutsiooniline raamistik tugineb võimude lahususe põhimõttele, kusjuures seadusandlik võim kuulub Hispaania parlamendile ja riigi autonoomsete piirkondade seadusandlikele assambleedele.
Valitsusel – nii riigi tasandil kui ka igas autonoomses piirkonnas – on täidesaatev võim, sealhulgas õigus välja anda määrusi, ja mõnikord on tal parlamendi delegeeritud seadusandlikud volitused.
Kohalikel omavalitsustel ei ole seadusandlikke volitusi, kuid neil on õigus anda välja omavalitsuse määrusi.
Õigus seadusi algatada on valitsusel, kongressil ja senatil, autonoomsete piirkondade assambleedel ja teatavatel juhtudel rahval.
Rahvusvahelised lepingud: nende vastuvõtmiseks on kolm viisi, sõltuvalt lepinguga reguleeritavast valdkonnast.
Pärast allakirjutamist ja Hispaanias ametlikult avaldamist saavad rahvusvahelised lepingud riigi õiguskorra osaks. Lepingute sätetest võib erandeid teha või sätteid võib muuta või nende täitmise peatada ainult asjaomases lepingus ettenähtud viisil või rahvusvahelise õiguse üldnormide kohaselt. Rahvusvaheliste lepingute ja kokkulepete lõpetamisel kasutatakse sama menetlust kui nende vastuvõtmisel.
Seadus
Seaduseelnõud kiidab heaks ministrite nõukogu (Consejo de Ministros), kes edastab need kongressile koos nende esitamise põhjuste ja õigusliku taustaga, mida kongress nende kohta otsuse tegemiseks vajab.
Autonoomsete piirkondade seaduseelnõud kiidab heaks asjaomase autonoomse piirkonna ministrite nõukogu ja need edastatakse samal viisil kõnealuse autonoomse piirkonna seadusandlikule assambleele.
Kui kongress on liht- või alusseaduse eelnõu heaks kiitnud, annab kongressi esimees sellest viivitamata teada senati esimehele, kes edastab selle senatile arutamiseks. Senat võib kahe kuu jooksul pärast seaduseelnõu kättesaamist panna sellele veto või teha sellesse muudatusi. Veto tuleb heaks kiita absoluutse häälteenamusega.
Eelnõud ei saa esitada kuningale heakskiitmiseks, kui kongress ei ole algset eelnõud ratifitseerinud (veto korral peab see toimuma absoluutse häälteenamusega; kui eelnõu esitamisest on möödunud kaks kuud, piisab lihthäälteenamusest) või muudatuste üle hääletanud ja need lihthäälteenamusega vastu võtnud või tagasi lükanud. Kui tegemist on valitsuse või kongressi poolt kiireloomuliseks kuulutatud eelnõudega, on senatil eelnõu vetostamiseks või muutmiseks kahe kuu asemel aega kakskümmend kalendripäeva.
Parlamendis vastu võetud seadused esitatakse kuningale, kes kinnitab ja jõustab need viieteistkümne päeva jooksul pärast nende vastuvõtmist ning kes annab korralduse nende avaldamiseks.
Määrused: määrused antakse välja allpool kirjeldatud korras.
Kõik alates 1960. aastast avaldatud õigusaktid on olemas riigi ametliku väljaande andmebaasis Iberlex.
Juurdepääs sellele andmebaasile on tasuta.
Riigi ametliku väljaande veebisaidil saab tutvuda kõigi alates 1960. aastast avaldatud väljaannetega.
Veebisaidil on õigusaktide ja teadete otsingumootor, samuti põhiseadusliku kohtupraktika (alates 1980. aastast) andmebaas, riigiadvokatuuri (Abogacía del Estado) aruanded ja arvamused (alates 1997. aastast) ja riiginõukogu arvamused. Seal on avaldatud ka õigusaktide uuesti sõnastatud versioonid, mis sisaldavad õigusaktidesse tehtud peamisi muudatusi. Lisaks pakub see õigusnormidest teavitamise teenust, avalikke teateid ning teabe ja dokumentidega tutvumise võimalust.
Käesoleva veebilehe asjaomaseid keeleversioone haldavad asjaomased liikmesriigid. Tõlked on teostanud Euroopa Komisjoni teenistused. Originaali tehtavad võimalikud muudatused asjaomase riikliku ametiasutuse poolt ei pruugi kajastuda tõlkeversioonides. Euroopa Komisjon ei võta vastutust selles dokumendis sisalduva ega viidatud teabe ega andmete eest. Palun lugege õiguslikku teadaannet lehekülje eest vastutava liikmesriigi autoriõiguste kohta.