Austria õigus põhineb eelkõige kirjalikul õigusel (gesatztes Recht). Tavaõigusel on seevastu väga piiratud roll. Kõrgeimate kohtute otsused annavad olulisi juhtnööre seaduste kohaldamiseks ja on suure tähtsusega, kuid kohtunikuõigust ei tunnustata ametlikult õiguse allikana.
Austria põhiseaduses on sätestatud, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid on Austria föderaalõiguse osa ja et rahvusvahelised lepingud tuleb võtta Austria õigussüsteemi üle (üldkorras või erimenetlusega). Rahvusvahelise lepingu sätete asetuse riigisiseses õigussüsteemis määrab nende sätete sisu.
Selleks et rahvusnõukogu (Nationalrat – Austria parlamendi alamkoda) saaks heaks kiita rahvusvahelised lepingud, mis muudavad või täiendavad põhiseadust, on vaja samasugust kvalifitseeritud häälteenamust nagu föderaalsete konstitutsiooniliste seaduste puhul. Seadust muutvate või täiendavate rahvusvaheliste lepingute korral kehtivad samad kvooruminõuded nagu seaduste korral.
Rahvusvahelisi lepingud sõlmib põhimõtteliselt liidupresident föderaalvalitsuse või föderaalvalitsuse volitatud liiduministri ettepanekul. Poliitilised, õigusakte muutvad või õigusakte täiendavad rahvusvahelised lepingud peavad saama rahvusnõukogult eelneva nõusoleku. Liidupresident võib volitada föderaalvalitsust või selle pädevaid liikmeid sõlmima teatavaid rahvusvahelisi lepinguid, mis ei ole poliitilised ning millega ei muudeta ega täiendata õigusakte.
Austria põhiseaduse kohaselt kehtib kõigil üheksal liidumaal (Bundesländer) lisaks föderaalsele konstitutsiooniõigusele ka liidumaa enda konstitutsiooniõigus. Liidumaa konstitutsiooniõigus ei tohi olla föderaalse konstitutsiooniõigusega vastuolus ning seega allub sellele. Tegelikkuses siiski selline föderaalsete ja liidumaade seaduste tähtsusjärjestus puudub. Alates 1988. aastast võivad liidumaad sõlmida rahvusvahelisi lepinguid liidumaa pädevusse kuuluvates valdkondades. Välisasjades on selline õigus siiski föderaalvalitsusel.
Föderaalse konstitutsioonilise õigusakti vastuvõtmine eeldab tavaliselt rahvusnõukogu saadikute kahekolmandikulist häälteenamust, kusjuures hääletamise ajal peavad kohal viibima vähemalt pooled liikmed. Lisaks tuleb sel viisil vastu võetud õigusaktile sõnaselgelt viidata kui „konstitutsioonilisele seadusele“ või „põhiseaduse sättele“.
Seevastu selleks, et föderaalseaduse sätet käsitlev resolutsioon oleks kehtiv, on vajalik absoluutne häälteenamus, kusjuures hääletamise ajal peab kohal viibima vähemalt üks kolmandik rahvusnõukogu liikmetest.
Austria õigussüsteemi kõige olulisemad sätted on järgmised Austria põhiseaduse aluspõhimõtted (Grundprinzipien):
Kõik nimetatud aluspõhimõtted kokku on aluseks põhiseaduslikule korrale (verfassungsrechtliche Grundordnung).
Nende põhiseaduslik tähtsus on suur. Kui põhiseaduse olulise muudatuse tulemusel jäetakse üks aluspõhimõtetest kõrvale või muudetakse märkimisväärselt nende põhimõtete vahelisi seoseid, peetakse seda põhiseaduse põhjalikuks muutmiseks, mille jaoks on vaja korraldada rahvahääletus.
Austria ühinemis Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 1995 ja sellega kaasnes Austria põhiseaduse põhjalik muutmine. Ühinemisest alates ei ole Austria õigussüsteem põhinenud üksnes Austria konstitutsiooniõigusel vaid ka ELi õigusel (konstitutsiooniline dualism). Valdav seisukoht on, et liidu õigus on esimuslik riigisisese õiguse ja ka tavalise föderaalse konstitutsiooniõiguse suhtes, kuid mitte põhiseaduse aluspõhimõtete suhtes.
Konstitutsiooniõigus sätestab poliitilise tegevuse mängureeglid. Sellega määratakse kindlaks:
Põhiseaduses sätestatud õigusriigi põhimõtte kohaselt tuleb õigust haldusasutustes ja kohtutes kohaldada kooskõlas seadusega. Põhiseadusega on seadusandlik võim jagatud föderaalvalitsuse ja liidumaade vahel.
Määrused (Verordnungen) on haldusasutuste väljaantavad üldised õigusaktid, mis on siduvad kõikidele õigussubjektidele. Põhiseadusega on ette nähtud üldine volitus anda rakendusmäärusi, millega täpsustatakse üldisemaid norme, enamasti seadusi. Seadusi muutvaid või täiendavaid määrusi võib anda vaid põhiseaduses selgelt sõnastatud volituse alusel.
Otsused (Bescheide) on eeskätt õiguse kohaldamiseks antavad haldusaktid, mis on adresseeritud vaid neis nimetatud isikutele.
Põhiseadusega on võim jaotatud föderaalvalitsuse ja liidumaade vahel ning sellest tulenevalt osalevad seadusandlikus menetluses mitmesugused organid.
Rahvusnõukogu võtab vastu föderaalseid õigusakte, tavaliselt liidunõukogu (Bundesrat – Austria Parlamendi ülemkoda) osalusel. Rahvusnõukogu 183 liiget valib otse rahvas. Liidunõukogu valivad aga liidumaade maapäevad (Landtage). Üldjuhul on liidunõukogul üksnes õigus esitada seaduseelnõu kohta vastuväide.
Liidumaade seadusi võtavad vastu liidumaade maapäevad.
Seaduseelnõusid võivad rahvusnõukogule esitada:
Lisaks tuleb rahvusnõukogule arutamiseks esitada seaduse algatamise avaldus, millele on alla kirjutanud vähemalt 100 000 valimisõiguslikku isikut või üks kuuendik kolme liidumaa valimisõiguslikest isikutest.
Tegelikult teeb enamiku seadusandlikke algatusi föderaalvalitsus. Föderaalvalitsuse seaduseelnõu vastuvõtmiseks on vajalik föderaalvalitsuse (ministrite kabineti) ühehäälne otsus. Enne kui valitsus asjaomase ministri koostatud eelnõu heaks kiidab, kutsutakse teisi osalisi (nt liidumaad või sidusrühmad) üles märkusi esitama.
Rahvusnõukogu vastuvõetud seaduseelnõu peab heaks kiitma liidunõukogu. (Föderaalsete eelarveseaduste eelnõusid ei tule liidunõukogule esitada – rahvusnõukogu föderaalne suveräänsus.) Seejärel esitab liidukantsler seaduseelnõu presidendile kinnitamiseks.
Rahvusnõukogu võib panna seaduseelnõu rahvahääletusele. Rahvahääletust võib nõuda ka rahvusnõukogu liikmete enamus. Sellisel juhul tuleb seaduseelnõule, mille rahvusnõukogu on juba vastu võtnud, saada enne selle kinnitamist heakskiit ka rahvahääletusel. Lisaks tuleb rahvahääletus korraldada iga kord, kui põhiseadust põhjalikult muudetakse.
Põhiseadusega kooskõlas oleva seaduse kinnitab oma allkirjaga liidupresident. Kinnituseks on vajalik ka liidukantsleri allkiri.
Pärast liidukantsleri allkirja saamist avaldatakse föderaalseadus ametlikus väljaandes Bundesgesetzblatt. Kui seaduses ei ole teisiti sätestatud (tagasiulatuva jõuga või jõustumiskuupäevaga (vacatio legis)), jõustub see päev pärast ametlikus väljaandes avaldamise päeva ja pärast selle väljaande avaldamist.
Seaduse võib sõnaselgelt kehtetuks tunnistada (ametlik kehtetuks tunnistamine) või võtta vastu uue seaduse, millega reguleeritakse seadusega varem juba reguleeritud valdkonda teisiti ilma varasemat seadust ametlikult kehtetuks tunnistamata (sisuline kehtetuks tunnistamine) (lex posterior derogat legi priori). Erinormid on üldnormide suhtes esimuslikud (lex specialis derogat legi generali). Seaduse kehtivusaja võib sätestada ka seaduses endas.
Austria Vabariigi õigusteabesüsteem (Rechtsinformationssystem des Bundes, RIS), mida haldab digitaal- ja majandusasjade föderaalministeerium, võimaldab veebipõhist juurdepääsu Austria õigusaktidele.
Juurdepääs veebisaidile Rechtsinformationssystem des Bundes on tasuta.
Austria Vabariigi õigusteabesüsteem sisaldab järgmist teavet.
Muud teadaanded
Mõned Austria seadused on kättesaadavad ka inglise keeles.
Lisateavet võib saada veebisaidilt Rechtsinformationssystem des Bundes.
Käesoleva veebilehe asjaomaseid keeleversioone haldavad asjaomased liikmesriigid. Tõlked on teostanud Euroopa Komisjoni teenistused. Originaali tehtavad võimalikud muudatused asjaomase riikliku ametiasutuse poolt ei pruugi kajastuda tõlkeversioonides. Euroopa Komisjon ei võta vastutust selles dokumendis sisalduva ega viidatud teabe ega andmete eest. Palun lugege õiguslikku teadaannet lehekülje eest vastutava liikmesriigi autoriõiguste kohta.