Asjaõiguste kohandamine

1 Millised asjaõigused võivad tekkida, kui päritakse selle liikmesriigi õiguse alusel?

Asjaõigused, mis ei lõpe õiguse omaja surmaga, lähevad nende omaja surma korral üle. Sellised õigused on näiteks omandiõigus, servituudid (samuti valitsevad kinnisasjad) ja pandiõigus (hüpoteegid ja tagatislaenud). Seevastu kasutusvaldus lõpeb kasutusvaldaja surmaga (tsiviilseadustiku (Código civil) artikli 513 lõige 1).

Pärimisel võivad tekkida ka uued asjaõigused, mis tulenevad pärandaja tahtest (kasutusvalduse, kasutusõiguse või eluasemeõiguse pärandamine või servituudi seadmine) või seadusest (kasutusvalduse seaduslik üleminek abikaasale, kui pärimine toimub surma puhuks tehtud korralduse alusel või seadusjärgselt).

2 Kas need asjaõigused kantakse vallas- või kinnisasjaõiguste registrisse? Kas registrisse kandmine on kohustuslik? Millistesse registritesse need kantakse? Millised on registrisse kandmise nõudmised ja menetlus?

Registrisse kandmine ei ole kohustuslik, s.t see ei ole õiguse omandamiseks seaduse järgi vajalik (välja arvatud hüpoteegi puhul). Õiguse kandmine omandiregistrisse tagab siiski selle omajale kaitse, mistõttu taotlevad õiguse omajad praktikas õiguse kandmist registrisse.

Pärimisdokumentidena käsitatakse testamenti, pärimislepingut, seadusjärgse pärimise korral väljastatavat pärimistunnistust ja Euroopa pärimistunnistust (hüpoteegiseaduse (Ley Hipotecaria) artikkel 14). Pärandaja nimel olnud õigust ei saa siiski üldjuhul kohe pärandamisdokumendis nimetatud pärija või annakusaaja nimele üle kanda. Selleks et õigus pärandvara hulka kuuluvale konkreetsele varale saaks üle minna, peab kõigepealt toimuma pärandvara jagamine pärijate vahel (notari juuresolekul, et selle saaks kanda registrisse) või pärijate kokkuleppe puudumise korral kohtumenetluse teel.

Kuni pärandvara ei ole jagatud, saab pärija ainult taotleda, et kolmandate isikute teavitamiseks tehtaks registrisse märge õiguse kohta, mis võib talle seoses registrisse kantud varaga pärandvara jagamise korral kuuluda.

Seaduse järgi saab annakusaaja talle annakuks määratud asja omandiõiguse alates pärandaja surmast (tsiviilseadustiku artikkel 882), kuid tal ei ole õigus seda ise oma valdusesse võtta (tsiviilseadustiku artikkel 885), välja arvatud juhul, kui pärandaja on teda selleks volitanud.
Seaduse järgi on annakusaajal õigus nõuda pärijalt annaku üleandmist ja kanda selleks notarilt saadud annakutunnistus registrisse. Kui pärija keeldub annakut üle andmast, tuleb annakusaajal oma õiguse maksmapanemiseks pöörduda kohtusse.

Pärandvara ei ole erandina vaja jagada juhul, kui testaator on määranud eelpärandi või teinud korralduse pärandvara jagamiseks või kui on ainult üks pärija.

Õiguse kandmiseks registrisse tuleb vastav tunnistus samuti eelnevalt esitada maksuametile, et tasuda üleminekuga seotud maksud.

3 Milline on asjaõiguste registrisse kandmise mõju?

Päritud õiguse registrisse kandmise tulemusena muutub pärija õiguse seadusjärgseks omajaks ja saab õiguse seda võõrandada ning talle tagatakse pärandajaga samaväärne kaitse võimalike kolmandate pärijate ees, kes ei ole oma õigust registrisse kandnud.

4 Kas on olemas erinormid ja menetlused sellise asjaõiguse kohandamiseks, millele isikul on õigus vastavalt pärimisele kohaldatavale õigusele, juhul kui selle liikmesriigi õiguses, kus kõnealusele õigusele tuginetakse, on see asjaõigus tundmatu?

Rahvusvahelise õigusalase koostöö seaduse nr 29/2015 (Ley de cooperación jurídica internacional) artiklis 61 on sätestatud:

„1. Kui välisriigi õigusakti või ametliku dokumendiga on ette nähtud meede või õigus, mida Hispaania õiguses ei tunta, kohandab registripidaja selle võimaluse piires Hispaania õiguskorras sätestatud või tuntud meetme või õigusega, millel on samaväärne mõju või mis lähtub sarnasest eesmärgist või huvist, tingimusel et selline kohandamine ei laienda mõju, mis on sellel meetmel või õigusel päritoluriigi õiguses. Enne kande tegemist teatab registripidaja isikule, kellega meede või õigus on seotud, milles selline kohandamine seisneb.

2. Iga huvitatud isik võib kohandamise vaidlustamiseks otse kohtusse pöörduda.“