Juhime tähelepanu sellele, et käesoleva lehekülje saksa keel originaalkeelset versiooni on hiljuti muudetud. Valitud keeleversiooni meie töötajad parajasti tõlgivad.
Järgmised keeleversioonidon juba tõlgitud.
Swipe to change

Asjaõiguste kohandamine

Austria
Sisu koostaja:
European Judicial Network
Euroopa õigusalase koostöö võrgustik (tsiviil- ja kaubandusasjades)

1 Millised asjaõigused võivad tekkida, kui päritakse selle liikmesriigi õiguse alusel?

Austria õiguse kohaselt säilitab pärandvara kui juriidiline isik pärandaja õigusliku seisundi (Austria tsiviilseadustiku paragrahv 546 – Allgemeines Bürgerliches Gesetzbuch – ABGB). Kui pärandvara läheb üle pärijale (Einantwortung), läheb pärijale üle ka pärandvara õiguslik seisund. Sama kehtib otsuste kohta, millega antakse korraldus määrata pärandvara föderaalvalitsusele (Austria tsiviilseadustiku paragrahv 547). Keegi ei tohi pärandvara omandiõigust üle võtta ilma vastavasisulise õiguseta. Pärandvara omandatakse enamasti pärast pärimismenetlust, st seadusjärgse omandiõiguse üleminekul pärijatele (Austria tsiviilseadustiku paragrahv 797).

2 Kas need asjaõigused kantakse vallas- või kinnisasjaõiguste registrisse? Kas registrisse kandmine on kohustuslik? Millistesse registritesse need kantakse? Millised on registrisse kandmise nõudmised ja menetlus?

Austria õiguse kohaselt tuleb asjaõiguste (omandiõigus, servituut, reaalservituut, pandiõigus, ehitusõigused) omandamine, üleandmine, piiramine ja tühistamine, tagasiostuõigused, ostueesõigused ja liisinguõigused nende tekkimiseks registreerida ringkonnakohtute (Bezirksgerichte) peetavas kinnistusraamatus.

Sellegipoolest omandab pärija asjaõigused juba siis, kui pärand on talle üle läinud, mitte alles siis, kui tema omandiõigus kinnistusraamatus registreeritakse. Kinnistusraamatus registreerimine on oma olemuselt seega rohkem deklaratiivne. Samas ei võeta kinnistusraamatuseaduse (Grundbuchsgesetz) paragrahvide 21 ja 94 kohaselt omandiõigust kinnistusraamatuga seotud toimingutes arvesse, kui seda õigust ei ole kinnistusraamatusse kantud. (Veel registreerimata) pärija suhtes tehtav kanne on väheste eranditega seega lubamatu, ka juhul, kui ta on materiaalõigusnormide kohaselt juba vara omanik. Kinnistusraamatu kannetega seoses ei tohiks asjaolu, et pärandi üleminek on toimunud, arvesse võtta enne, kui pärija omandiõigust on kinnistusraamatusse kantud.

Austrias tehakse kanded pärijate õiguste kohta kinnistusraamatu muutmise käigus, mida reguleeritakse kinnistusraamatuseaduse paragrahviga 136. Muutmise käigus tehakse kinnistusraamatusse parandus, mis kajastab tegelikku õiguslikku olukorda. Seda tehakse siis, kui õiguslikud muudatused on juba tehtud, aga neid ei ole veel kinnistusraamatusse kantud. Seetõttu on registreerimine üksnes deklaratiivse loomuga. Kinnistusraamatuseaduse paragrahvi 136 kohases menetluses piisab registreerimise põhjendamiseks „tõendist ebatäpsuse kohta“; see asendab dokumente, mida muul juhul nõutaks. See tõend esitatakse siis, kui ebatäpsus on ilmselge või kui sellele on osutatud ametlikes dokumentides (näiteks kohtu väljastatud tunnistuses pärandi ülemineku kohta või Euroopa pärimistunnistuses). Ebatäpsust peetakse ilmselgeks, kui näiteks õiguste korduv üleandmine, mida ei ole kinnistusraamatusse kantud ja millele taotluse esitaja on osutanud, ning sellest tulenev üldõigusjärglus õiguseelneja vara suhtes tuleneb otsese seadusest.

Kinnistusraamatu kanded tehakse poolte taotlusel. Kandeid teevad üksnes ametiasutused erandjuhtudel, mis ei ole käesoleval juhul kohaldatavad.

3 Milline on asjaõiguste registrisse kandmise mõju?

Austria õiguse kohaselt pärib pärija üldõigusjärgluse korras ilma kinnistusraamatus registreerimata, kui pärasd on üle läinud. Kinnistusraamatus registreerimine on nendel juhtudel seega deklaratiivne.

4 Kas on olemas erinormid ja menetlused sellise asjaõiguse kohandamiseks, millele isikul on õigus vastavalt pärimisele kohaldatavale õigusele, juhul kui selle liikmesriigi õiguses, kus kõnealusele õigusele tuginetakse, on see asjaõigus tundmatu?

Austria eluasemekinnisvara käsitlevate õigusaktide kohaselt ei saa seni, kuni eluasemekinnisvara on olemas, jagada eluasemekinnisvaraga lahutamatult seotud minimaalset omandiosa, välja arvatud juhul, kui tegemist on „omanike partnerlusega“ (Eigentümerpartnerschaft). See on kahe või enama sellise füüsilise isiku seaduslik ühendus, kes on eluasemekinnisvara kaasomanikud.

Kui pärimisel on minimaalse omandiosa omandanud mitu inimest, partnerlust moodustamata, näiteks kui pärandvara asub välisriigis ja õigusjärgne pärimine hõlmab mitut inimest, ei saa nende vara kinnistusraamatus registreerida. Kui varaliste õiguste registreerimise taotlus on esitatud, peab kinnistusraamatut pidav kohus taotlejaid teavitama, et soovitud õigusi ei saa kinnistusraamatus registreerida, ja andma neile mõistliku tähtaja selleks, et korraldada minimaalse omandiosa omandamine üheainsa isiku või siis omanike partnerluse poolt. Kui see tähtaeg lõpeb ja vajalikke toiminguid ei ole tehtud, peab kinnistusraamatut pidav kohus korraldama avaliku müügi (2002. aasta eluasemekinnisvara seaduse – Wohnungeigentumsgesetz – paragrahvi 12 lõige 3).

Viimati uuendatud: 04/06/2019

Käesoleva veebilehe omakeelset versiooni haldab Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku vastav riiklik kontaktpunkt. Tõlked on teostanud Euroopa Komisjoni teenistused. Originaali tehtavad võimalikud muudatused asjaomase riikliku ametiasutuse poolt ei pruugi kajastuda tõlkeversioonides. Komisjon ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustik ei võta mingit vastutust ega kohustusi seoses käesolevas dokumendis esitatud või viidatud teabe ega andmetega. Palun lugege õiguslikku teadaannet lehekülje eest vastutava liikmesriigi autoriõiguste kohta.