Maksejõuetus/pankrot

Saksamaa
Sisu koostaja:
European Judicial Network
Euroopa õigusalase koostöö võrgustik (tsiviil- ja kaubandusasjades)

Sissejuhatus

Saksamaal reguleerib pankrotti ja pankrotimenetlust pankrotiseadus (Insolvenzordnung, edaspidi ka „InsO“ või „seadus“), mis jõustus 1. jaanuaril 1999. Pankrotiseaduse eripära seisneb selles, et see sisaldab nii menetluslikke kui ka materiaalõiguslikke sätteid. Näiteks on pankrotimenetluse algatamise tagajärgi kindlaksmääravad sätted materiaalõiguse sätted (InsO §-d 80–147).

Pankrotimenetluse peamine eesmärk on võlgniku võlausaldajate nõuete kollektiivne rahuldamine, mille käigus võlgniku vara realiseeritakse ja saadud tulu jagatakse või kehtestatakse pankrotikavaga teistsugune kord, mille eesmärk on eelkõige ettevõtja säilitamine (InsO § 1 esimene lause). „Nõuete kollektiivne rahuldamine“ (gemeinschaftliche Befriedigung) tähendab, et võlausaldajate nõuded rahuldatakse põhimõtteliselt proportsionaalselt nende nõuete suurusega. Peale selle on pankrotimenetluse eesmärk anda ausatele võlgnikele võimalus vabaneda täitmata jäänud kohustustest (InsO § 1 teine lause).

Saksamaa pankrotimenetluse aluspõhimõte on peale võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte võlausaldajate autonoomia põhimõte (Gläubigerautonomie). Võlausaldajatel on menetluse kujundamisel ulatuslikud õigused, eelkõige seoses võlgniku vara realiseerimise viisiga. Võlausaldajad otsustavad ka millist liiki pankrotimenetlust kasutada, sest lisaks standardmenetlusele on seadusega ette nähtud võimalus, et eraldamisõigusega nõuetega võlausaldajad ja pankrotivõlausaldajad võivad kasutada oma autonoomiat, et koostada pankrotiseaduse sätetest kõrvale kalduv pankrotikava, et määrata kindlaks pankrotivara realiseerimine, tulu osapooltele jagamine, pankrotimenetluse kulg ja võlgniku vastutus pärast pankrotimenetluse lõpetamist. Pankrotikava on eriti tähtis äriühingu saneerimise korral, kuigi see võib olla ka äriühingu likvideerimise raamistikuks.

Pankrotimenetlust reguleerivat Saksa õigust iseloomustab ka ühtsuse põhimõte. See tähendab, et saneerimise ja likvideerimise seadus (Gesetz für Sanierung und Liquidation) ei näe ette erinevaid menetlusi. Nii likvideerimiseks kui ka saneerimiseks saab kohaldada standardmenetlust või pankrotikaval põhinevat menetlust.

1 Kelle vastu võib algatada maksejõuetusmenetluse?

Pankrotimenetluse võib algatada iga juriidilise või füüsilise isiku vara suhtes, isegi kui see isik ei tegele majandustegevusega ega ole füüsilisest isikust ettevõtja (füüsilist isikut, kes ei tegele majandustegevusega, nimetatakse tarbijaks). Pankrotimenetluse võib algatada ka juriidilise isiku staatuseta ühingu (nt täisühingu (offene Handelsgesellschaft) või usaldusühingu (Kommanditgesellschaft) vara suhtes või eriotstarbelise vara suhtes, näiteks surnud isiku pärandvara suhtes. Avalik-õiguslike juriidiliste isikute suhtes kohaldatakse seaduse §-s 12 sätestatud erinormi, mille kohaselt ei saa pankrotimenetlust algatada föderaalvalitsuse ega liidumaa vara suhtes (InsO § 12 lõike 1 punkt 1).

2 Millised on maksejõuetusmenetluse algatamise tingimused?

Pankrotimenetlus algatatakse üksnes avalduse alusel, mitte mõne avalik-õiguslik asutuse omal algatusel. Avalduse võib esitada võlgnik või võlausaldaja. Kohtu ja võlgniku kaitsmiseks ennatlikult või lihtsalt kahju tekitamise eesmärgil esitatud avalduste eest peab avalduse esitanud võlausaldaja usutavalt tõendama, et võlgnik on maksejõuetu ning et võlausaldajal on tõepoolest võlgniku vastu nõue.

Kui piiratud vastutusega äriühing on maksejõuetu, peavad avalduse esitama tema juhtorganid; vastasel juhul ootab neid karistus. Selle nõude rikkumisel võivad võlausaldajad nõuda kahju hüvitamist. Kui hättasattunud võlgnik tegutseb tahtlikult õigusvastaselt, võib teda teatavatel asjaoludel võtta kriminaalvastutusele (kriminaalseadustiku (Strafgesetzbuch) § 283 jj).

Pankrotimenetluse algatamise üldiseks aluseks on maksejõuetus. Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda täita tähtajaks oma maksekohustusi; üldjuhul eeldatakse maksejõuetust siis, kui võlgnik on peatanud maksete tegemise (InsO § 17 lõige 2). Kui võlgnik on juriidiline isik või piiratud vastutusega ühing, mille ükski osanik ei ole piiramatu vastutusega füüsiline isik, võib menetluse algatada ka ülemäärase võlgnevuse tõttu. Ülemäärase võlgnevusega on tegemist siis, kui võlgniku vara ei kata enam olemasolevaid kohustusi, välja arvatud juhul, kui asjaolusid arvesse võttes on väga tõenäoline, et ettevõtja jätkab oma tegevust (InsO § 19 lõige 2). Kui ettevõtja tegevuse jätkumine on asjaolusid arvestades väga tõenäoline, tuleb võlgniku vara väärtuse hindamisel lähtuda sellest. Avalduse võib esitada ka võlgnik, kui teda ähvardab maksejõuetus (InsO § 18 lõige 1). Võlgnikul on oht muutuda maksejõuetuks, kui ta ei ole tõenäoliselt võimeline täitma oma olemasolevaid maksekohustusi nende tähtaja saabumisel (InsO § 18 lõige 2).

Peale selle on oluline tagada pankrotimenetlusega seotud kulude katmine. Seega võidakse pankrotimenetluse algatamise avaldus jätta rahuldamata, kui võlgniku varast tõenäoliselt ei piisa menetluskulude katmiseks (InsO § 26 lõige 1 esimene lause).

Kui tingimused on täidetud, teeb maksejõuetust menetlev kohus ehk pankrotikohus (Insolvenzgericht) menetluse algatamise otsuse, mis avaldatakse. Kohus avaldab otsuse internetis (http://www.insolvenzbekanntmachungen.de/). Menetluse algatamise otsuses kutsub kohus pankrotivõlausaldajaid üles esitama kindlaksmääratud tähtaja jooksul oma nõuded pankrotihaldurile. Ta määrab kuupäeva, millal toimub võlausaldajate üldkoosolek, kus otsustatakse pankrotihalduri aruandele tuginedes pankrotimenetluse edasine kulg, ning kuupäeva, mil toimub nõuete kaitsmise koosolek.

Nagu sissejuhatuses juba märgitud, ei ole pankrotiseaduses saneerimiseks ja likvideerimiseks eri liiki menetlusi ette nähtud. Lisaks standardmenetlusele on seadusega ette nähtud võimalus koostada ettevõtja likvideerimiseks või saneerimiseks pankrotikava.

Pankrotikohus peab kontrollima, kas menetluse algatamise tingimused on täidetud (mis võib võtta veidi aega), ning võtma menetluse algatamise etapis kõik abinõud, mis tunduvad vajalikud võlausaldajate jaoks kahjuliku muutuse ärahoidmiseks võlgniku varalises olukorras enne avalduse suhtes otsuse tegemist (InsO § 21 lõike 1 esimene lause). Kohus määrab ajutise pankrotihalduri (vorläufiger Insolvenzverwalter), kes võib olla „nõrk“ või „tugev“. Kui määratakse „nõrk“ ajutine pankrotihaldur, säilitab võlgnik oma vara käsutamise õiguse ning kohus määrab halduri konkreetsed kohustused, mis ei tohi siiski olla ulatuslikumad „tugeva“ ajutise pankrotihalduri kohustustest (InsO § 22 lõike 2 teine lause). Kohus võib näiteks määrata, et võlgnik võib oma vara käsutada ainult halduri nõusolekul. Nõrga ajutise pankrotihalduri määramine ei peata pooleliolevaid kohtumenetlusi (BGH NZG 1999, 939, 940). Ajutine pankrotihaldur on „tugev“, kui kohus kehtestab võlgniku suhtes üldise käsutuskeelu, millega võlgniku vara valitsemise ja käsutamise õigus läheb üle haldurile (InsO § 22 lõike 1 esimene lause).

3 Millist vara käsitatakse pankrotivarana? Kuidas koheldakse vara, mille võlgnik on omandanud või mis on talle üle antud pärast maksejõuetusmenetluse algatamist?

Pankrotivara (Insolvenzmasse) hõlmab võlgniku vara, mis kuulus talle menetluse algatamise kuupäeval või mille ta on saanud alles menetluse ajal (st enne menetluse lõpetamist või raugemist). Pankrotivara hulka ei kuulu võlgniku puhtisiklikud õigused ja esemed, millele ei saa sissenõuet pöörata, sest nende suhtes ei kohaldataks ka individuaalset täitemenetlust. Näiteks kuulub sissetulek pankrotivara hulka ainult võlgniku elatusmiinimumi ületavas osas. Pankrotihaldur võib ka vabastada teatava vara, mis seejärel arvatakse võlgniku isikliku vara hulka ja millele ei saa sissenõuet pöörata.

Saksa õiguse kohaselt läheb pankrotivara hulka kuuluva vara valitsemise ja käsutamise õigus menetluse algatamisel põhimõtteliselt üle pankrotihaldurile (erandiks on omavalitsemine (Eigenverwaltung), InsO § 270 jj); seega oleneb näiteks tagatise andmine omavalitsemise rahastamist pakkuvatele laenuandjatele pankrotihaldurist. Eriti oluliste õigustoimingute jaoks, nagu pankrotivara märkimisväärselt koormava laenulepingu sõlmimine, peab pankrotihalduril olema võlausaldajate üldkoosoleku või pankrotitoimkonna nõusolek (InsO § 160 lõike 2 punkt 2). Pankrotihalduri võetud laenukohustused ja muud kohustused on pankrotivaral lasuvad kohustused, mis täidetakse pankrotivara arvel eelisjärjekorras, st enne pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Sellega tagatakse, et pärast pankrotimenetluse algatamist on lepinguosalised valmis maksejõuetu võlgnikuga äri tegema.

4 Milline on võlgniku ja milline pankrotihalduri pädevus?

Kuna pankrotimenetluse algatamisel saab üldjuhul olulise rolli pankrotihaldur (erandiks on omavalitsemine), on pankrotikohtul menetluse selles etapis sisuliselt järelevalve ja juhtnööride andmise pädevus (vt InsO §-d 58 ja 76) (lisaks erivolitustele näiteks pankrotikaval põhinevas menetluses või omavalitsemise korral). Pärast pankrotimenetluse algatamist teevad põhiotsuseid (realiseerimine, likvideerimine, saneerimine ja pankrotikava) võlausaldajad. Menetluse algatamise etapis on kohtul siiski eriõigused ja -kohustused. Kohus otsustab menetluse algatamise ja ajutiste kaitsemeetmete võtmise üle ning määrab pankrotihalduri. Kohtu ülesandeks on ka järelevalve pankrotihalduri tegevuse üle. Ta kontrollib tema toimingute seaduslikkust, kuid mitte nende otstarbekust, ning ta ei saa anda juhtnööre. Pankrotimenetluse kiirendamiseks saab pankrotikohtu lahendi edasi kaevata ainult juhtudel, kui seadus näeb ette kohese kaebuse (sofortige Beschwerde) esitamise (vt InsO § 6 lõige 1). Kaebuse saab esitada pankrotikohtule endale või sellele piirkonna kohtule (Landgericht), kelle tööpiirkonda pankrotikohus kuulub, ning seda võib teha kirjalikult või suuliselt kohtu kantseleis (Geschäftstelle). Otsuse edasikaebamine menetlust ei peata; kaebust menetlev kohus või pankrotikohus võib siiski anda korralduse täitmine ajutiselt peatada.

Tähtsaim isik pankrotimenetluses on pankrotihaldur. Pankrotihalduriks saab nimetada ainult füüsilisi, mitte juriidilisi isikuid (InsO § 56 lõike 1 esimene lause). Pankrotihalduriks nimetatakse eelkõige juriste, ärimehi, raamatupidajaid või maksunõustajaid. Pankrotimenetluse algatamisel antakse võlgniku vara valitsemise ja käsutamise õigus üle pankrotihaldurile. Tema põhiülesanne on eraldada pankrotimenetluse algatamisel tema käsutusse antud vara hulgast vara, mis ei kuulu võlgnikule. Samuti peab ta arvama võlgniku vara hulka esemed, mis kuuluvad võlaõigusseaduse kohaselt võlgniku vara hulka, kuid ei olnud pankrotimenetluse algatamisel veel võlgniku vara hulka kantud. Sel viisil välja selgitatud võlgniku vara moodustab pankrotivara (Insolvenzmasse, InsO § 35), mille pankrotihaldur realiseerib ja mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded. Lisaks täidab pankrotihaldur järgmisi ülesandeid:

  • maksab maksejõuetu võlgniku töötajatele välja töötasu;
  • otsustab, kas jätkata pooleliolevaid kohtuvaidlusi või need lõpetada (InsO § 85 jj) ning mida teha (täielikult) täitmata lepingutega (InsO § 103 jj);
  • koostab varade ja kohustuste aruande (InsO § 153 lõike 1 esimene lause);
  • vaidlustab enne pankrotimenetluse algatamist sõlmitud tehingud, mis võivad kahjustada pankrotivõlausaldajaid (InsO § 129 jj).

Pankrotihalduri tegevuse järele valvab pankrotikohus (InsO § 58 lõige 1). Kui on moodustatud pankrotitoimkond, jälgib see, kuidas pankrotihaldur oma ametiülesandeid täidab (InsO § 69 esimene lause).

Pärast pankrotimenetluse algatamist, kui käsutusõigus on üle antud pankrotihaldurile, võib pankrotihaldur põhimõtteliselt kogu pankrotivara vabalt käsutada. Eriti oluliste toimingute, näiteks äriühingu või kõikide aktsiate müügi suhtes kehtivad piirangud. Nendeks eriti olulisteks toiminguteks on nõutav võlausaldajate üldkoosoleku või pankrotitoimkonna nõusolek. Nõusoleku nõude rikkumine siiski kolmandaid isikuid ei mõjuta, vaid selle eest kannab vastutust pankrotihaldur. Pankrotihaldur peab täitma ka võlausaldajate üldkoosoleku otsust ettevõtja likvideerimise või äritegevuse jätkamise kohta (InsO §-d 157 ja 159).

Kui pankrotihaldur ei täida pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi, vastutab ta kõikidele osapooltele tekitatud kahju eest (InsO § 60 lõige 1). Seaduse § 60 lõikes 1 on sätestatud: „Pankrotihaldur on kohustatud hüvitama kõikidele osapooltele kahju, kui ta rikub süüliselt talle käesoleva seadusega pandud kohustusi. Ta peab käituma korraliku ja kohusetruu pankrotihalduri hoolsusega.“

Pankrotihalduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu ja mõistlike kulutuste hüvitamist (InsO § 63 lõike 1 esimene lause). Tasu maksmist reguleerib pankrotiseaduse kohase tasustamise määrus (Insolvenzrechtsvergütungsverordnung) ning tasu suurus määratakse kindlaks vastavalt pankrotivara väärtusele pankrotimenetluse lõppemisel. Määruses on sätestatud astmelised standardmäärad, mida võib siiski vastavalt pankrotihalduri ülesannete ulatusele ja keerukusele suurendada.

Võlgnik, kelle vastu on esitanud nõude pankrotivõlausaldajad, säilitab realiseeritava vara omandiõiguse isegi pankrotimenetluse algatamisel (InsO §-d 38 ja 39). Põhimõtteliselt vastutab ta kogu oma varaga. Vara valitsemise ja käsutamise õigus on pankrotimenetluses siiski pankrotihalduril. Erandjuhtudel võib kohus võlgniku taotlusel menetluse algatamise otsuses ka määrata, et vastavalt seaduse § 270 jj säilitab võlgnik käsutusõiguse, kui ei ole teada asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et see tooks endaga kaasa võlausaldajate kahjustamise. Põhimõtteliselt kohaldatakse ka sel juhul maksejõuetusõiguse üldnorme (InsO § 270 lõike 1 teine lause). Omavalitsemise korral säilitab võlgnik õiguse valitseda ja käsutada oma vara kohtu määratud voliniku (Sachverwalter) järelevalve all (InsO § 270 lõike 1 esimene lause). Omavalitsemise korral täidavad pankrotihalduri tavapäraseid kohustusi võlgnik ja volinik.

Pankrotimenetluse algatamine paneb võlgnikule mitmesugused teabe esitamise ja koostöökohustused. Samal ajal on võlgnikul siiski ka õigus menetluses osaleda.

5 Millistel tingimustel võib teha tasaarvestuse?

Seaduse § 94 jj käsitlevad küsimust, kas pankrotivõlausaldaja saab maksejõuetu võlgniku vastu esitatud nõude tasaarvestada. Seaduses tehakse põhimõtteliselt vahet, kas tasaarvestamise võimalus oli olemas juba pankrotimenetluse algatamise ajal või tekkis alles hiljem. Esimesel juhul on tasaarvestus põhimõtteliselt lubatud, mis tähendab, et pankrotivõlausaldaja ei pea nõuet tabelisse (Tabelle) kandmiseks registreerima, vaid saab nõude rahuldada, teatades tasaarvestusest pankrotihaldurile. Tasaarvestuse teade on siiski tühine, kui võlausaldaja sai nõude tasaarvestamise võimaluse vaidlustatava õigustoimingu kaudu (InsO § 96 lõike 1 punkt 3).

Teisel juhul, kui tasaarvestuse võimalus tekkis hiljem, tuleb eristada järgmisi olukordi.

Kui tasaarvestatav nõue oli menetluse algatamise ajal juba olemas, kuid ei olnud veel muutunud sissenõutavaks, ei olnud suunatud samaliigiliste kohustuste täitmisele või oli veel tingimuslik, on tasaarvestus pärast menetluse algatamist lubatav niipea, kui tasaarvestuse takistus on ära langenud.

Kui nõue ei olnud menetluse algatamise ajal veel tõendatud või võlausaldaja nõue võlgniku vastu tekkis alles pärast menetluse algatamist, on tasaarvestus lubamatu (InsO § 96 lõike 1 punktid 1 ja 2) ning võlgnik võib nõuda võlausaldajalt lepingu täitmist pankrotivara kasuks, kuid võlausaldaja saab oma nõude vaid tabelisse kandmiseks registreerida ja see rahuldatakse ainult jaotise ulatuses.

Kui aga võlausaldaja ei omandanud nõuet pärast pankrotimenetluse algatamist mitte teiselt võlausaldajalt, vaid iseenda nimel, näiteks sõlmides pankrotihalduriga lepingu, on tal massivõlausaldajana tasaarvestamise õigus.

6 Millist mõju avaldab maksejõuetusmenetlus võlgniku kehtivatele lepingutele?

Saksa õiguses reguleerivad pankrotimenetluse mõju kehtivatele lepingutele seaduse § 103 jj. Põhimõtteliselt võivad pankrotimenetluse algatamisel olemasolevad lepingud lõppeda või jätkuda või on pankrotihalduril võimalus valida lepingu täitmise ja lõpetamise vahel.

Mõne tehingu puhul on pankrotimenetluse tagajärjed seaduses selgelt sätestatud (InsO §-d 103–118). Näiteks pankrotivara hulka kuuluva varaga seotud käsundid, töövõtulepingud või volitused muutuvad pankrotimenetluse algatamisel kehtetuks, samal ajal kui võlgnikuga sõlmitud vara liisimise ja töölepingud kehtivad edasi ja on pankrotivara suhtes siduvad.

Nende lepingute puhul, mida võlgnik ja teine lepingupool ei ole veel täitnud või täielikult täitnud, näeb seaduse § 103 lõige 1 ette, et pankrotihalduril on võimalus valida lepingu täitmise ja täitmata jätmise vahel. Kui pankrotihaldur otsustab lepingut täita pankrotivara arvel, tuleb võlausaldaja vastunõue rahuldada eelisjärjekorras, sest see on seaduse § 55 lõike 1 punkti 2 kohaselt massikohustus. Kui pankrotihaldur otsustab valida lepingu mittetäitmise, ei saa ta selle lepingu alusel enam midagi nõuda. Võlausaldaja saab esitada kahju hüvitamise nõude lepingu täitmata jätmisele tuginedes ainult pankrotivõlausaldajana, registreerides oma nõude tabelisse kandmiseks (InsO § 103 lõike 2 esimene lause). Kui pankrotihaldur valikut ei tee, võib lepingupool seda temalt nõuda. Sellisel juhul peab pankrotihaldur viivitamata teatama, kas ta kavatseb nõuda lepingu täitmist või mitte. Kui ta seda ei tee, ei saa ta lepingu täitmist pärast enam nõuda. Finantssoorituste ja kindlaksmääratud tähtajaga tehingute puhul välistab seadus pankrotihalduri valikuõiguse (InsO § 104).

Kui lepinguline suhe ei ole seaduse §-dega 103–118 sõnaselgelt reguleeritud, kehtib leping ka pärast pankrotimenetluse algatamist.

Lepingust taganemise klauslite lubatavus on vastuoluline. Lähtepunktiks on seaduse § 119, milles on sätestatud, et kokkulepped, millega § 103 jj kohaldamine on juba ette välistatud või piiratud, on kehtetud. Selle sätte kohaselt on lubatud maksejõuetusest sõltumatud lepingust taganemise klauslid, mis ei ole seotud pankrotimenetluse algatamisega või avalduse esitamisega, vaid näiteks võlgniku võimetusega maksta. Ent maksejõuetusest sõltuvad lepingust taganemise klauslid on problemaatilised, eriti arvestades Saksamaa Liitvabariigi kõrgeima üldkohtu (Bundesgerichtshof, edaspidi „kõrgeim üldkohus“) 15. novembri 2012. aasta otsust (BGHZ 195, 348). Selles otsuses leidis kõrgeim üldkohus, et energiavarustuslepingus sisalduv maksejõuetusest sõltuv lepingust taganemise klausel oli kehtetu. Kuid kohus sedastas, et maksejõuetusest sõltuv lepingust taganemise klausel ei ole iseenesest kehtetu: lepingust taganemise klauslid, mis on kooskõlas seadusega ette nähtud lepingust taganemise võimalusega, on lubatud. Seega on maksejõuetusest sõltuvate lepingust taganemise klauslite hindamise küsimus lõplikult lahendamata. Finantssooritustega ja kindlaksmääratud tähtajaga tehingutega seotud lepingutest taganemise klauslite kohta on seaduse § 104 lõigetes 3 ja 4 sätestatud erinormid.

Kui võlgnik ja võlausaldaja on üldnormide kohaselt loovutamiskeelus kehtivalt kokku leppinud, on see kokkulepe ka pankrotihaldurile siduv. Äritehingutes on selline loovutamiskeeld siiski sageli kehtetu, sest isegi lepingus kokku lepitud loovutamiskeelu puhul on rahalise nõude üleandmine sellegipoolest kehtiv, kui võlgnik ja võlausaldaja on kauplejad (äriseadustiku (Handelsgesetzbuch) § 354a lõige 1).

7 Millist mõju avaldab maksejõuetusmenetlus üksikute võlausaldajate algatatud menetlustele (välja arvatud pooleliolevatele kohtuasjadele)?

Kuna pankrotimenetluse eesmärk on tagada kõikide võlausaldajate nõuete võrdne rahuldamine, on seaduse §-s 87 selgelt sätestatud, et pankrotivõlausaldajad võivad oma nõuded sisse nõuda ainult pankrotimenetlust reguleerivate sätete kohaselt. Pankrotimenetluse algatamisega kaasneb seetõttu sundtäitmise keeld, mille kohaselt ei ole pankrotivõlausaldajatel lubatud pankrotimenetluse ajal sundtäitmine pankrotivara hulka ega võlgniku muu vara hulka (InsO § 89 lõige 1). Sundtäitmiskeeldu tuleb järgida seadusest tulenevalt, seega peatatakse juba alanud täitemenetlus automaatselt, olenemata sellest, kas võlausaldaja oli menetluse algatamisest teadlik ning kas võlgnik on taotlenud täitemenetluse peatamist.

Seaduse §-s 88 on sätestatud, et menetluse algatamisel on eelneva sundtäitmise suhtes tagasiulatuv mõju (Rückschlagsperre) ja täpsustab, et pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamisele eelnenud kuul või pärast seda sundtäitmise kaudu omandatud tagatised muutuvad maksejõuetusmenetluse algatamisega kehtetuks. Ka sel juhul ei ole oluline, kas võlausaldaja teadis pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamise kavatsusest või mitte.

Kui tagatis saadi sundtäitmise kaudu mõnda aega enne pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamist, ei ole tagatis seaduse § 88 esimese lause kohaselt kehtetu, kuid selle saab teatavatel tingimustel vaidlustada (BGH NJW 2004, 1444).

Pankrotimenetluse algatamisega kaotab võlgnik pankrotivaraga seotud kohtumenetlustes osalemise õiguse. See õigus läheb üle pankrotihaldurile, kellel on õigus osaleda kohtumenetlustes oma ametiülesannetest tulenevalt. Pankrotihaldur saab seega esitada pankrotivaraga seotud nõudeid enda nimel.

8 Millist mõju avaldab maksejõuetusmenetlus selliste kohtuasjade jätkamisele, mis on maksejõuetusmenetluse algatamise ajal pooleli?

Kuna maksejõuetu võlgnik kaotab pankrotimenetluse algatamisega kohtumenetluses osalemise õiguse, siis pooleliolev kohtuasi, kui see puudutab pankrotivara – esialgu peatatakse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung – ZPO) § 240 esimene lause).

Kui võlgnik on kohtumenetluses hageja (näiteks kohtumenetluses, milles võlgnik on hageja või milles ta esitab vastuväiteid juba sissenõutavale nõudele), võib pankrotihaldur kas menetlusse astuda või sellest keelduda (InsO § 85 lõike 1 esimene lause). Kui pankrotihaldur on nõus, siis menetlust jätkatakse. Kui pankrotihaldur keeldub, eraldatakse asjaomane vara pankrotivara hulgast ning võlgnik või kostja võib menetluses osalemist jätkata (InsO § 85 lõige 2).

Kui võlgnik on kohtumenetluses kostja, tuleb eristada järgmisi olukordi: kui pankrotimenetluse algatamise ajal on pooleli kohtuvaidlus, mis puudutab maksejõuetusega seotud nõuet, tuleb nõue registreerida tabelisse kandmiseks (vt InsO § 87). Kui pankrotihaldur või pankrotivõlausaldaja esitab vastuväite, tuleb nõue tuvastada peatatud kohtumenetluse jätkamise teel (InsO § 180 lõige 2).

Seevastu kui nõue ei tulene maksejõuetusest, vaid on näiteks vara pankrotivarast välistamise nõue või puudutab massikohustusi, võib pankrotihaldur või vaidluse teine pool menetlust jätkata (InsO § 86).

9 Kuidas osalevad maksejõuetusmenetluses võlausaldajad?

Nagu sissejuhatuses juba selgitatud, annab pankrotiseadus võlausaldajatele pankrotimenetluse üle märkimisväärse mõjuvõimu. Võlausaldajad teostavad oma õigusi võlausaldajate üldkoosoleku (Gläubigerversammlung, InsO § 74 jj ) või pankrotitoimkonna (Gläubigerausschuss) kaudu, mille nimetab vajaduse korral võlausaldajate üldkoosolek (InsO § 67 jj). Kui võlausaldajate üldkoosolek on võlausaldajate keskne otsustusorgan, siis pankrotitoimkond on nende järelevalveorgan. Võlausaldajate üldkoosoleku kutsub kokku pankrotikohus (InsO § 74 lõike 1 esimene lause), kes koosolekut ka juhatab (InsO § 76 lõige 1). Võlausaldajate üldkoosolekul võivad osaleda kõik eraldamisõigusega võlausaldajad, pankrotivõlausaldajad, pankrotihaldur, pankrotitoimkonna liikmed ja võlgnik (InsO § 74 lõike 1 teine lause). Võlausaldajate üldkoosoleku otsused võetakse põhimõtteliselt vastu lihthäälteenamusega, kusjuures häälteenamust ei määra mitte häälte arv, vaid hääletavate võlausaldajate nõuete summa (InsO § 76 lõige 2). Alates äriühingu teatavast suurusest peab pankrotikohus määrama ajutise pankrotitoimkonna juba enne pankrotimenetluse algatamist (InsO § 22a). See toimkond osaleb pankrotihalduri määramisel ja omavalitsemise üle otsustamisel (InsO § 56a ja § 270 lõige 3).

Võlausaldajate üldkoosoleku tähtsus seisneb selles, et üldkoosolekul otsustatakse menetluse käik ja eelkõige võlgniku vara realiseerimise viis. Lisaks täidab võlausaldajate üldkoosolek järgmisi ülesandeid:

  • teise pankrotihalduri valimine (InsO § 57 esimene lause);
  • järelevalve pankrotihalduri tegevuse üle (InsO §-d 66 ja 79 ning § 197 lõike 1 punkt 1);
  • ettevõtja tegevuse lõpetamise või jätkamise üle otsustamine (InsO § 157);
  • pankrotihalduri sõlmitud teatavate eriti oluliste õigustoimingute heakskiitmine (InsO § 160 lõige 1);
  • pankrotikava koostamises ja rakendamises osalemine.

10 Kuidas võib pankrotihaldur kasutada või käsutada pankrotivara?

Pankrotihalduri volituste kohta seoses pankrotivaraga vt eespool vastus küsimusele „Milline on võlgniku ja milline pankrotihalduri pädevus?“.

11 Milliseid nõudeid esitatakse võlgniku pankrotivara suhtes ja kuidas käsitletakse nõudeid, mis tekivad pärast maksejõuetusmenetluse algatamist?

  1. Välistamisõigust omavad võlausaldajad

Välistamisõigust omavad võlausaldajad (aussonderungsberechtigte Gläubiger, „võlausaldajad, kellel on õigus vara eraldamisele“) on võlausaldajad, kellel on õigus nõuda teatava vara välistamist pankrotivarast asjaõiguse või isikliku õiguse alusel (InsO § 47 esimene lause). Välistamisõigust omavad võlausaldajad ei ole pankrotivõlausaldajad ega pea seetõttu registreerima oma nõudeid tabelisse kandmiseks, vaid saavad need hagi esitades sisse nõuda kooskõlas üldnormidega (InsO § 47 teine lause). Nad ei esita sellist hagi siiski mitte võlgniku, vaid pankrotihalduri vastu, kes on menetlusosaline oma ametiülesannetest tulenevalt. Välistamisõigus võib tuleneda vara omandiõigusest (kui see ei ole tagatisena üle antud omandiõigus, sest see teeb omanikust vaid eraldamisõigusega nõuetega võlausaldaja (InsO § 51 punkt 1)), omandireservatsioonist või ka võlaõiguslikust tagastamisnõudest (nt üürileandja nõue üürniku vastu).

  1. Eraldamisõigusega nõuetega võlausaldajad

Eraldamisõigusega nõuetega võlausaldajad (absonderungsberechtigte Gläubiger, „võlausaldaja, kellel on õigus nõuete eraldi rahuldamisele“) on võlausaldajad, kellel on õigus nõuete eelisjärjekorras rahuldamisele pankrotivara hulka kuuluvate vara realiseerimise teel. Nad ei osale nõuete kontrollimise menetluses, vaid saavad eeliskohtlemise osaliseks, sest neil on õigus oma nõude rahuldamisele asjaomase vara realiseerimisest saadud tulust enne madalama rahuldamisjärguga või panktorivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Kogu realiseerimisest saadud tulu ülejääk lisatakse pankrotivarale ning teiste võlausaldajate nõudeid on võimalik rahuldada ainult sellest. Selline tagatisõigus võib tuleneda muu hulgas kinnipidamisõigustest, vallaspantidest või tagatisomandist (InsO §-d 50 ja 51).

Kui saadud tulust nõuete rahuldamiseks ei piisa ja eraldamisõigusega nõuetega võlausaldaja on esitanud võlgniku vastu lisaks asjaõiguslikule nõudele ka isikliku nõude, saab ta nõuda selle proportsionaalset rahuldamist pankrotivarast, registreerides oma isikliku õiguse rahuldamata osa tabelisse kandmiseks (InsO § 52 teine lause).

  1. Massivõlausaldajad

Massivõlausaldajad (Massegläubiger) ei pea oma nõudeid registreerima, vaid need rahuldatakse kõige enne. Seaduse § 53 kohaselt hõlmavad massikohustused pankrotimenetluse kulusid ja muid kohustusid, mille pankrotihaldur on võtnud pärast menetluse algatamist seoses maksejõuetuse menetlemisega (nt ettevõtja allesjäänud töötajate töötasunõuded või pankrotihalduri poolt pankrotivõlgniku vastu kohtusse esitatud nõuetega tegelema jäetud juristi tasunõuded). Need nõuded rahuldatakse eelisjärjekorras, sest pankrotihaldur saab menetlust nõuetekohaselt toimetada ainult juhul, kui ta saab võtta uusi kohustusi, mille täielik täitmine on tagatud.

  1. Pankrotivõlausaldajad

Nõuete kontrollimise menetluses osalevad ainult pankrotivõlausaldajad (Insolvenzgläubiger) (InsO § 174 lõike 1 esimene lause). Pankrotiseaduse § 38 kohaselt on pankrotivõlausaldajad kõik isikliku nõudega võlausaldajad, kellel on pankrotimenetluse algatamise kuupäeva seisuga võlgniku vastu põhjendatud nõue. Madalamal järjekohal asuvate nõuetega pankrotivõlausaldajad (nachrangige Insolvenzgläubiger), kes on loetletud seaduse § 39 lõikes 1, esitavad oma nõuded ainult juhul, kui pankrotikohus kutsub eraldi üles selliseid nõudeid esitama (InsO § 174 lõike 3 esimene lause). Madalamal järjekohal asuvad nõuded rahuldatakse pärast pankrotivõlausaldajate teiste nõuete rahuldamist. Nende hulka kuuluvad näiteks trahvid ning pankrotivõlausaldajate nõuetelt pärast pankrotimenetluse algatamist kogunenud viivised ja leppetrahvid.

12 Milline on nõuete esitamise, kontrollimise ja tunnustamise kord?

Nõuded tuleb esitada pankrotihaldurile kirjalikult pankrotikohtu poolt menetluse algatamise otsuses määratud tähtaja jooksul, märkides ära nõude aluse ja suuruse ning lisades nõuet tõendavate dokumentide koopiad (InsO § 174 lõike 1 teine lause ja lõige 2). Arvesse võetakse siiski ka hilinemisega esitatud nõudeid (InsO § 177). Esitada tuleb kõik pankrotinõuded olenemata sellest, kas nõude aluseks olev õigussuhe on tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik (nt maksukohustused).

Teistes liikmesriikides asuvate võlausaldajate suhtes kohaldatakse järgmisi tingimusi: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määruse (EL) 2015/848 (maksejõuetusmenetluse kohta) (ELi maksejõuetusmäärus) artikli 55 kohaselt on teistes liikmesriikides asuvatel võlausaldajatel tulevikus võimalik esitada oma nõue standardvormil. Nõude võib esitada igas liidu institutsioonide ametlikus keeles. Võlausaldajalt võidakse siiski nõuda tõlget menetluse algatamise liikmesriigi ametlikku keelde või mõnda muusse keelde, mille aktsepteerimisest on see riik teatanud. Nõue tuleb põhimõtteliselt esitada menetluse algatamise riigi õiguses sätestatud tähtaja jooksul. Teistes liikmesriikides asuvate võlausaldajate puhul on see tähtaeg vähemalt 30 päeva pärast pankrotimenetluse algatamise teate avaldamist selle algatamise riigi maksejõuetusregistris.

Pankrotihaldur peab kandma kõik nõuetekohaselt esitatud nõuded tabelisse (Tabelle). Nõude sisu sel hetkel ei kontrollita. Nõudeid kontrollitakse ning nende suurus ja rahuldamisjärk määratakse kindlaks alles pankrotikohtus nõuete kaitsmise koosolekul (InsO § 176 esimene lause). Kui pankrotihaldur ega pankrotivõlausaldaja ei esita nõuete kontrollimise koosolekul nõudele vastuväiteid või kõik esitatud vastuväited lükatakse ümber, arvatakse nõue tunnustatuks ja võlausaldaja saab tulust oma jaotisele vastava osa. Võlgniku vastuväide ei takista nõude tunnustamist (InsO § 178 lõike 1 teine lause), kuid pärast pankrotimenetluse lõppemist ei saa pankrotivõlausaldaja oma võlanõude ülejäänud osa tabelisse tehtud sissekande alusel sundtäita ning peab esitama võlgniku vastu eraldi hagi (InsO § 201 lõike 2 esimene lause).

Kui nõuete kaitsmise koosolekul esitab vastuväite pankrotihaldur või keegi pankrotivõlausaldajatest, võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist (InsO § 179 lõige 1). Ta saab tulust osa ainult juhul, kui tunnustamismenetluses tehakse kindlaks, et nõue on tõepoolest põhjendatud (InsO § 180 jj). Ta peab kahe nädala jooksul jaotusnimekirja avaldamisest tõendama, et ta on esitanud nõude tunnustamise hagi (InsO § 189 lõige 1). Kui ta seda ei tee, ei arvestata jagamisel selle nõudega, isegi kui seda on vahepeal lõplikult tunnustatud (InsO § 189 lõige 3). Kui ta aga tõendab õigeaegselt, et ta on hagi esitanud, hoitakse kohtuvaidluse ajaks nõude jaoks jagamiseks määratud osa alles (InsO § 189 lõige 2). Kui nõude tunnustamise hagi jäetakse lõplikult rahuldamata, jaotatakse allesjäetud osa teiste pankrotivõlausaldajate vahel. Kui vaidlustatud nõude kohta on juba olemas täitedokument, siis peab nõude vaidlustanud isik oma vastuväidet põhjendama (InsO § 179 lõige 2). Kohtuotsus, millega nõue tuvastatakse või vastuväide loetakse põhjendatuks, ei kehti mitte üksnes asjaomaste poolte vahel, vaid ka pankrotihalduri ja kõigi pankrotivõlausaldajate suhtes (InsO § 183 lõige 1).

Kui pankrotivõlausaldaja ei ole registreerinud oma nõuet tabelisse kandmiseks, ei ole tal õigust saada osa vara realiseerimisest saadud tulust ega oma nõuet ka muul viisil sisse nõuda (InsO § 87). Pankrotihalduri vastu esitatud maksenõuded tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

13 Milline on pankrotivara müügist laekunud tulu jaotamise kord? Millised on nõuete rahuldamisjärgud?

Kui pankrotikavas ei ole ette nähtud teisiti, realiseerib pankrotihaldur pankrotivara, et see rahaks teha ja saadud raha võlausaldajatele jaotada. Pankrotihaldur otsustab vara realiseerimise viisi oma äranägemisel, seades eesmärgiks saada võimalikult suurt tulu. Võimalik on võlgniku ettevõte või mõne käitise müümine tervikuna või ettevõtte osadeks jagamine ja üksikute võlgniku vara hulka kuuluvate esemete ükshaaval müümine.

Enne pankrotivara realiseerimisest saadud tulu jagamist pankrotivõlausaldajate vahel tuleb rahuldada eraldamisõigusega nõuetega võlausaldajate ja massivõlausaldajate nõuded. Tulu jaotatakse jaotuskava (Verteilungsverzeichnis) alusel, mille pankrotihaldur koostab tabeli põhjal (InsO § 175). See kava peab sisaldama kõiki pankrotivara suhtes esitatud nõudeid, mida tuleb tulu jagamisel arvesse võtta. Tulu jaotatakse seejärel võlausaldajate vahel proportsionaalselt vastavalt nende nõuete suurusele. Pärast pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist rahuldatakse viimasena seaduse § 39 lõikes 1 loetletud madalamal järjekohal olevate pankrotivõlausaldajate nõuded. Nende nõuded rahuldatakse ainult juhul, kui kõigi pankrotivõlausaldajate nõuded on täielikult rahuldatud.

Üldjuhul ei oodata tulu jagamisega kuni kogu pankrotivara on realiseeritud. Pigem hakatakse väljamakseid tegema niipea, kui pankrotivaras on piisavalt raha (InsO § 187 lõike 2 esimene lause). Kui pankrotivara realiseerimine on lõppenud, toimub lõplik jagamine (InsO § 196 lõige 1). Selleks peab olema pankrotikohtu nõusolek (InsO § 196 lõige 2). Kui kõikide pankrotivõlausaldajate nõuded on võimalik täielikult rahuldada (mida juhtub tegelikult harva), annab pankrotihaldur ülejäänud osa võlgnikule välja (InsO § 199 esimene lause).

Kui võlausaldajal on pankrotivara hulka kuuluva eseme suhtes asjaõigus ning saadud tulust ei piisa tema nõude täielikuks rahuldamiseks, võib võlausaldaja registreerida isikliku nõude tabelisse kandmiseks, kuid ainult selles ulatuses, milles tema tagatud nõuet ei õnnestunud rahuldada (teise võimalusena võib ta oma tagatud nõudest loobuda ja registreerida selle asemel täissummas isikliku nõude võlgniku vastu tabelisse kandmiseks) (InsO § 52 teine lause).

Veel ei ole lõplikult otsustatud, kas see kehtib ka juhul, kui võlausaldaja nõue rahuldatakse vaid osaliselt tasaarvestuse teel. Õiguskirjanduses on mõned autorid (nt Brandes/Lohmann teoses MüKo InsO, § 94, lõige 55) seisukohal, et pankrotivõlausaldaja võib esmalt registreerida kogu oma nõude tabelisse kandmiseks ja saab pärast oma jaotisele vastava osa saamist teha tasaarvestuse vastunõude summaga. Kõrgeim üldkohus ei ole veel selles küsimuses sõnaselget otsust teinud, kuid on vihjanud, et ta järgiks seda seisukohta (kõrgeima üldkohtu 9. mai 1960. aasta otsus II ZR 95/58). Teised autorid kohaldaksid aga seaduse § 52 teist lauset analoogia korras nii, et võlausaldaja saaks tabelisse kandmiseks registreerida ainult nõude ülejäänud summa ning tema jaotisele vastavat osa vähendataks sellele vastavalt (nt Uhlenbruck ja Sinz, InsO, § 94 lõige 61).

Kui kolmas isik rahuldab võlgniku vastu asjaõiguslikult tagatud võlausaldaja nõude, ei saa see kolmas isik automaatselt asuda eraldamisõigusega nõudega võlausaldaja asemele. Teatud juhtudel aga on nõudeõiguse üleminek siiski seadusega ette nähtud ning selles saab kokku leppida ka lepinguga. See ei ole pankrotimenetluse eripära, vaid tuleneb üldnormidest. Kui võlausaldajal on näiteks asjaõiguslik tagatis ja tema nõuet ei rahulda võlgnik, vaid kolmas isik, kes on maksejõuetu võlgniku vastu esitatud nõude tagatise andja, läheb võlausaldaja nõue võlgniku vastu seaduse alusel üle tagatise andjale (tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) § 774 esimene lause). Tagatisega seotud kõrvalõiguste, nagu hüpoteegi või pandi kohta on tsiviilseadustikus sõnaselgelt sätestatud, et need lähevad üle tagatise andjale (BGB §-d 412 ja 401). Muud tagatisõigused, nagu nõude tagamiseks loodud kinnisvõlg, ei lähe seaduse alusel tagatise andjale üle. Lepingulise nõudega võlausaldaja peab siiski analoogia alusel tsiviilseadustiku §-de 412 ja 401 kohaselt muud kui kõrvaltagatised tagatise andjale üle andma, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Tagatise andja asub sel juhul asjaõigusliku tagatisega võlausaldaja asemele.

14 Millistel tingimustel maksejõuetusmenetlus lõpetatakse ja millised on lõpetamise tagajärjed (eelkõige juhul, kui menetlus lõpetatakse kompromissiga)?

  1. Standardmenetlus

Pärast lõplikku jagamist tuleb pankrotimenetlus lõpetada (InsO § 200 lõige 1). Menetluse lõpetamise otsus tehakse avalikult teatavaks. Pankrotimenetluse lõpetamisega läheb maksejõuetusest mõjutatud vara valitsemise ja käsutamise õigus võlgnikule tagasi.

Pärast pankrotimenetluse lõpetamist saavad pankrotivõlausaldajad põhimõtteliselt oma rahuldamata jäänud nõuded võlgniku vastu piiramatult sundtäita, kuna nõuded on rahuldatud ainult jaotise alusel makstud osa ulatuses. Nõude rahuldamata osa sundtäitmise kohta on pankrotiseaduse § 201 lõikes 2 sätestatud, et pankrotivõlausaldajad võivad kohaldada võlgniku vastu sundtäitmist nii tabelisse tehtud sissekande kui ka täitmisele pööratava kohtuotsuse alusel, kui nõuded on tunnustatud ja võlgnik ei ole neid nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustanud. Seaduse § 201 lõikest 2 saab ka järeldada, et muudel juhtudel peab võlausaldaja võlgniku vastu oleva nõude sissenõudmiseks hagi esitama.

Füüsiliste isikute suhtes kehtib erand. Nad võivad taotleda täitmata jäänud võlgadest vabastamist (Restschuldbefreiung, seaduse § 201 lõige 3, § 286 jj ). Võlgnik võidakse täitmata jäänud võlgadest vabastada pärast kuue aasta pikkust õiguspärast käitumist, mille jooksul peab võlgnik edastama kogu oma sissetuleku, millele saab pöörata sissenõude, usaldusisikule (Treuhänder); täitmata jäänud kohustustest vabastamisel on mõju kõikidele pankrotivõlausaldajatele, sealhulgas neile, kes oma nõudeid ei esitanud (InsO § 301 lõige 1). See tähendab, et pankrotivõlausaldajad ei saa oma nõudeid võlgniku vastu lõplikult maksma panna (erandiks on InsO §-s 302 nimetatud nõuded).

Juriidiline isik, kelle suhtes on algatatud pankrotimenetlus ja kellel ei ole enam vara, kustutatakse automaatselt äriregistrist ning ta lakkab olemast.

  1. Pankrotikaval põhinev menetlus

Pankrotikaval põhinev menetlus võimaldab eraldamisõigusega nõuetega võlausaldajatel ja pankrotivõlausaldajatel ise otsustada pankrotivara realiseerimise, tulu võlausaldajate vahel jagamise, menetluse korraldamise ja võlgniku vastutuse üle pärast pankrotimenetluse lõpetamist; nad teevad seda pankrotikava abil erandina pankrotiseaduses sätestatust (InsO § 217 lõike 1 esimene lause). Saneerimine ei ole sama mis pankrotikava. Pankrotikaval on oluline osa ettevõtja saneerimisel, kuid see võib olla aluseks ka ettevõtja likvideerimisele ning selles võib näiteks olla ette nähtud pankrotivara realiseerimine ja osapooletele jagamine erandina seaduses sätestatust.

Lisaks täitmata jäänud võlgadest vabastamise võimalusele on pankrotikava võlgniku jaoks tähtis vahend menetlust takistavate võlausaldajatega toimetulekuks. Pankrotiseaduse §-s 245 on sätestatud, et teatavatel juhtudel võib hääletusgrupi nõusolekut lugeda antuks ka siis, kui nõutavat häälteenamust ei ole saavutatud. Praktikas on pankrotikaval põhinevat menetlust seni siiski kasutatud tagasihoidlikult.

Pankrotikava võib esitada kas pankrotihaldur või võlgnik. Pankrotikava koosneb kirjeldavast osast (darstellender Teil) ja kujundavast osast (gestaltender Teil). Kirjeldavas osas kirjeldatakse, milliseid meetmeid on pärast pankrotimenetluse algatamist juba võetud ja milliseid on veel kavas võtta. Kujundavas osas määratakse kindlaks, kuidas kava muudab osapoolte õiguslikku seisundit. Pärast 2012. aasta muudatust on seaduse § 225a lõikes 2 sõnaselgelt sätestatud, et pankrotikavasse võib kaasata ka aktsionäre või osanikke, ning selle sättega antakse võimalus kujundada võlausaldaja nõue ümber võlgniku osalus- või liikmesusõiguseks. Eriti huvitav on seaduse §-ga 243 jj ette nähtud hääletusmehhanism. Pankrotikava kujunduslikus osas määratakse kindlaks hääletamine gruppides. Pankrotikava võetakse vastu üksnes juhul, kui igas grupis annab sellele oma nõusoleku hääletavate võlausaldajate enamus (võlausaldajate enamus) ning selle poolt hääletanud võlausaldajate nõuete summa moodustab üle poole kõikide hääleõiguslike võlausaldajate kogunõuetest (kogunõuete enamus). Teatavatel tingimustel loetaksese hääletusgrupp seaduse kohaselt nõusoleku andnuks ka siis, kui vajalikku häälteenamust ei ole saavutatud (InsO § 245). Selle „takistamiskeelu“ (Obstruktionsverbot) eesmärk on vältida kava läbikukutamist mõne võlausaldaja või aktsionäri poolt. Seaduse § 247 kohaselt peab kavaga nõustuma ka võlgnik. Kuid tema vastuväide kavale jäetakse tähelepanuta, kui kavaga ei seataks teda ebasoodsamasse olukorda kui ilma kavata, ja kui ükski võlausaldaja ei saa majanduslikku väärtust, mis ületaks tema nõude täissummat.

Pärast seda, kui asjaosalised on pankrotikava vastu võtnud ja võlgnik on andnud sellele oma nõusoleku, peab pankrotikava kinnitama pankrotikohus. Kohus kinnitab pankrotikava, kui kõik peamised menetlusnõuded on täidetud ja ükski võlausaldaja ega aktsionär ei ole teatanud, et tema olukord muutub kava tõttu eeldatavalt halvemaks kui ilma kavata (InsO § 251). Selleks et vältida kava läbikukkumist sellise vastuseisu tõttu, võib kava kujundavas osas ette näha rahaliste vahendite eraldamise juhul, kui osapool tõendab enda halvemasse olukorda sattumist (InsO § 251 lõige 3).

Kava kinnitamise otsuse saab vaidlustada ainult piiratud ulatuses (InsO § 253).

Kui pankrotikava ei saa enam vaidlustada, lõpetab pankrotikohus pankrotimenetluse (InsO § 258 lõige 1). Võlgniku vara käsutamise õigus läheb tagasi võlgnikule. Kava kujundavas osas ettenähtud tagajärjed muutuvad kõigi osapoolte suhtes siduvaks olenemata sellest, kas nad teatasid oma nõuetest või esitasid huvitatud isikutena pankrotikava suhtes vastuväiteid või mitte (InsO § 254b). See tähendab, et pankrotikavaga ette nähtud kustutamine, peatamine vms jõustub seadusest tulenevalt, ilma et oleks vaja esitada eraldi tahteavaldust (InsO § 254a lõige 1). Pankrotikava ei mõjuta pankrotivõlausaldajate õigusi kolmandate isikute suhtes.

Tagamaks, et võlgnik täidab talle pankrotikavaga pandud kohustusi, võib kavas ette näha, et võlgniku tegevuse järele valvab pankrotihaldur. Järelevalveperioodil peab pankrotihaldur andma kohtule ja pankrotitoimkonnale, kui see on määratud, igal aastal aru pankrotikava täitmise seisu ja tulevikuväljavaadete kohta.

Olenemata sellise järelevalve ettenägemisest on seaduse §-s 255 sätestatud „taasjõustamise klausli“ (Wiederauflebensklausel) eesmärk tagada kava võlgnikupoolne järgimine. Kui pankrotikava kujundava osa alusel on pankrotivõlausaldaja nõuded ajatatud või osaliselt kustutatud, siis muutub ajatamine või kustutamine kehtetuks võlausaldaja jaoks, kelle suhtes võlgnik jääb kava täitmisel olulisel määral viivitusse. Sama kehtib kõikide pankrotivõlausaldajate suhtes, kui kava rakendamise etapis algatatakse võlgniku varade suhtes uus pankrotimenetlus (InsO § 255 lõige 2). Pankrotivõlausaldajad, kelle nõuded on tunnustatud ja mida võlgnik ei ole nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustanud, võivad teostada võlgniku vastu sundtäitmist kinnitatud lõpliku pankrotikava alusel koos sissekande tegemisega tabelisse nagu täitmisele pööratava kohtuotsuse alusel.

Kui ettevõtte saneerimise aluseks on pankrotikava, on tegevuseks sageli vaja võtta laenu. Laenuandjate kaitseks võib pankrotikava kujundavas osas ette näha maksimaalse laenusumma (InsO § 264). Kui uue laenuandja nõue jääb sellest summast allapoole, on tagajärjeks see, et mis tahes uues pankrotimenetluses rahuldatakse pankrotivõlausaldajate nõuded pärast uue laenuandja nõudeid.

Pankrotikaval põhinev menetlus võimaldab võlgnikul vabaneda täitmata jäänud võlgadest olenemata eespool kirjeldatud täitmata jäänud võlgadest vabastamise menetlusest. Seaduses on sätestatud, et kui pankrotikavas ei ole ette nähtud teisiti, vabastatakse võlgnik ülejäänud kohustustest võlausaldajate ees, kui ta rahuldab võlausaldajate nõuded pankrotikavas ette nähtud viisil (InsO § 227 lõige 1).

15 Missugused õigused on võlausaldajatel pärast maksejõuetusmenetluse lõpetamist?

Võlausaldajate õiguste kohta pärast pankrotimenetluse lõpetamist vt täpsemalt vastusest küsimusele „Millistel tingimustel pankrotimenetlus lõpetatakse ja millised on lõpetamise tagajärjed (eelkõige juhul, kui menetlus lõpetatakse kompromissiga)?“.

16 Kes kannab maksejõuetusmenetluse kulud?

Saksa õiguse kohaselt tasutakse pankrotimenetluse kulud ette pankrotivarast ja need on pankrotivõlausaldajate nõuetega võrreldes rahuldamisel eelisjärjekorras (InsO § 53). Pankrotimenetluse kulud hõlmavad pankrotimenetlusega seotud kohtukulusid ning ajutise pankrotihalduri, pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna liikmete tasu ja kuluhüvitisi (InsO § 54).

17 Millised on võlausaldajaid tervikuna kahjustavate õigustoimingute tühisust, tühistamist või kehtetust käsitlevad normid?

Võlausaldajatele kahjulike õigustoimingute vältimiseks on igasugune pankrotivara hulka kuuluva vara omandamine pärast maksejõuetusmenetluse algatamist põhimõtteliselt kehtetu, kuid enne maksejõuetusmenetluse algatamist selliste varade omandamine, mis oleksid pärast menetluse algatamist kuulunud pankrotivara hulka, on põhimõtteliselt kehtiv, kuid teatud asjaoludel saab selle vaidlustada.

Kuna pankrotimenetluse algatamisega läheb võlgniku õigus oma vara käsutada üle pankrotihaldurile, on pankrotivara hulka kuuluva eseme suhtes võlgniku poolt pärast pankrotimenetluse algatamist tehtud käsutus põhimõtteliselt kehtetu (välja arvatud maa heauskne omandamine, kuigi seda saab vaidlustada) (InsO § 81 lõike 1 esimene lause). Samuti ei saa kehtivalt omandada õigusi pankrotivara hulka kuuluvatele esemetele, kui võlgnik on pankrotivara hulka kuulunud vara käsutanud enne pankrotimenetluse algatamist, kuid selle tulemus ilmneb alles pärast menetluse algatamist (InsO § 91 lõige 1) (erandiks on maa omandamine; InsO § 91 lõige 2). Tagatisõigused, mis omandati sundtäitmise kaudu pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamisele eelnenud kuul või pärast avalduse esitamist, muutuvad samuti pärast maksejõuetusmenetluse algatamist õiguslikult kehtetuks (InsO § 88 lõige 1).

Pankrotivara hulka kuuluva vara omandamine enne menetluse algatamist on erinevalt menetluse algatamise järgsest omandamisest põhimõtteliselt kehtiv, kuid seda saab teatud tingimustel vaidlustada (InsO § 129 jj). See maksejõuetu võlgniku tehingute vaidlustamise õigus on maksejõuetusõiguse toimimisel otsustava tähtsusega, sest annab pankrotihaldurile juurdepääsu enne pankrotimenetluse algatamist toimunud võlgniku vara väljavoolule. See võib aidata pankrotivara oluliselt suurendada ja seega kindlustada, et pankrotiõigus tagab tõepoolest võlausaldajate nõuete võrdse rahuldamise nõuetekohasel viisil ja väldib üksikute võlausaldajate eeliskohtlemist. Kui pankrotihaldurit saadab vaidlustamisel edu, peab vaidlustatud tehingust kasu saanud pool tagastama kõik maksejõuetu võlgniku varast tehinguga saadu. Kui ta ei saa seda teha loonusena, peab ta maksma hüvitist. Pankrotihaldur võib esitada tagastamisnõude teostamiseks hagi ja tugineda tagastamisõigusele võlausaldaja esitatud vastunõuete puhul. Kui vaidlustatava õigustoimingu alusel soorituse saaja annab saadu tagasi, tekib tema nõue uuesti (InsO § 144).

Et seda saaks vaidlustada, peab enne menetluse algatamist tehtud õigustoiming kahjustama pankrotivõlausaldajate huve (InsO § 129) ja täidetud peab olema üks seaduse §-des 130–136 sätestatud tingimustest. Vaidlustada saab kõiki õigustoiminguid, st kõiki tegevusi (sh tegevusetust, InsO § 129 lõige 2), millel on õigusmõju (kõrgeima üldkohtu 12. veebruari 2004. aasta otsus IX ZR 98/03, punkt 12). Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ei ole oluline, kas õigustoimingu on teinud võlgnik või keegi teine. Peale selle ei ole määrav, kas tegemist on lepingulise või õigusliku mõjuga (kõrgeima üldkohtu 7. mai 2013. aasta otsus IX ZR 191/12, punkt 6).

Õigustoimingu vaidlustamise aluseks on eelkõige:

  • võlgniku tasuta sooritus, välja arvatud juhul, kui see on tehtud varem kui neli aastat enne pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamist (InsO § 134);
  • võlgniku õigustoiming, mis on tehtud viimase kümne aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamist tahtega kahjustada oma võlausaldajaid, kui teine pool oli toimingu tegemise ajal teadlik võlgniku tahtest (InsO § 133); see ajavahemik on ainult neli aastat, kui toiming annab või on võimaldanud tehingu teisel poolel tema nõude tagamise või rahuldamise;
  • võlgniku õigustoiming, mis otseselt kahjustab pankrotivõlausaldajaid, kui see on tehtud viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamise avaldust, kui tehingu tegemise ajal oli võlgnik maksejõuetu ja kui tehingu teine pool oli sellel ajal maksejõuetusest teadlik (InsO § 132 lõike 1 punkt 1);
  • õigustoiming, mis annab või on võimaldanud ühele pankrotivõlausaldajale tema sellise nõude tagamise või rahuldamise, millele tal ei olnud õigust, kui toiming tehti viimasel kuul enne pankrotimenetluse algatamise avalduse esitamist (InsO § 131 lõike 1 punkt 1).

Kõikidel neil juhtudel võidakse nii võlgnik kui ka kasu saanud võlausaldaja võtta ka kriminaalvastutusele (kriminaalseadustiku §-d 283–283d).

Tarbija pankrotimenetlus

Tarbija pankrotimenetluse raames (Verbraucherinsolvenzverfahren) tegeletakse juhtumitega, mis on seotud füüsiliste isikutega, kes ei tegele iseseisva majandustegevusega ega ole sellega tegelenud, kui tema varasuhted on selged ja tema suhtes ei ole töösuhetest tulenevaid nõudeid (InsO § 304 lõike 1 esimene lause). Vastupidi standardsele pankrotimenetlusele ei keskenduta siinjuures vara realiseerimisele, vaid füüsilise isiku võlgadest vabastamisele.

Menetlus erineb standardmenetlusest peamiselt juhul, kui avalduse esitab võlgnik üksi või koos teistega. Sellisel juhul eelneb pankrotimenetlus algatamise otsusele kohtuväline etapp, mille eesmärk on jõuda võlausaldajatega kaval põhinevale kokkuleppele (InsO § 305 lõike 1 punkt 1). Kui kohtuvälisele kokkuleppele ei jõuta, võib võlgnik esitada pankrotimenetluse algatamise avalduse.

Järgneb etapp, kus algatamismenetlus peatatakse ja pankrotikohus annab võlausaldajatele võimaluse leppida võlgnikuga kokku võlgade tasumise kavas (Schuldenbereinigungsplan). Kui võlgade tasumise kava teostub, reguleerib võlausaldajate nõudeid ainult võlgade tasumise kava, mis on samal viisil täitmisele pööratav nagu kohtumenetluses tehtud lahend (Prozessvergleich) (InsO § 308 lõike 1 teine lause). Pankrotimenetluse algatamise avaldus ja täitmata jäänud kohustustest vabastamise avaldus loetakse tagasivõetuks (InsO § 308 lõige 2). Kui võlgade tasumise kavas ei jõuta kokkuleppele, rakendatakse lihtsustatud pankrotimenetlust.

Viimati uuendatud: 27/05/2020

Käesoleva veebilehe omakeelset versiooni haldab Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku vastav riiklik kontaktpunkt. Tõlked on teostanud Euroopa Komisjoni teenistused. Originaali tehtavad võimalikud muudatused asjaomase riikliku ametiasutuse poolt ei pruugi kajastuda tõlkeversioonides. Komisjon ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustik ei võta mingit vastutust ega kohustusi seoses käesolevas dokumendis esitatud või viidatud teabe ega andmetega. Palun lugege õiguslikku teadaannet lehekülje eest vastutava liikmesriigi autoriõiguste kohta.
Liikmesriikide sisu haldamise eest vastutavad liikmesriigid uuendavad parajasti selle veebisaidi sisu, et võtta arvesse Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust. Kui leiate siit teavet, milles Ühendkuningriigi lahkumine veel ei kajastu, ei ole see taotluslik ja muudetakse peagi.

Tagasiside

Kasutage allpool esitatud vormi oma märkuste ja tagasiside esitamiseks meie uue veebisaidi kohta