Lepitamine perekonnaõiguslike vaidluste puhul

Piiriülene perelepitus on ette nähtud rahvusvahelistes ja Euroopa koostöölepingutes, et soodustada vaidluste rahulikku ja kiiret lahendamist. Prantsusmaa lõi oma keskasutuses üksuse, mille eesmärk on edendada lepituse kasutamist piiriülestes asjades. Samuti on olulised lepitust reguleerivad riigisisesed õigusnormid, mida tuleb kohaldada ka piiriülestes asjades.

Riigisisene õigusraamistik

Prantsusmaal sätestati kohtulik lepitus 8. veebruari 1995. aasta seadusega nr 95-125 ja 22. juuli 1996. aasta dekreediga nr 2012-66. Vaidlust lahendav kohtunik võib määrata poolte nõusolekul kvalifitseeritud, erapooletu ja sõltumatu kolmandast isikust lepitaja.

8. veebruari 1995. aasta seadust muudeti 16. novembri 2011. aasta määrusega nr 2011-1540, millega võeti üle 21. mai 2008. aasta direktiiv 2008/52/EÜ. Selles seaduses on lepitus määratletud mis tahes struktureeritud protsessina, milles kaks või enam poolt püüavad kolmanda isiku abil jõuda kokkuleppele omavaheliste lahkhelide sõbralikus lahendamises. Sellega kehtestati kõikide lepitusvormide jaoks ühtne kord.

Perelepituse jaoks on 2. detsembri 2003. aasta dekreedi (Sotsiaalhoolekande- ja perekonnaseadustiku (Code de l’Action Sociale et des Familles) artiklid R.451-66jj ), 12. veebruari 2004. aasta määruse ja 19. märtsi 2012. aasta määrusega ette nähtud riiklik diplom. Praegu ei ole see diplom perelepitajana töötamiseks siiski kohustuslik, sest perelepitus ei ole reguleeritud kutseala.

Perelepitust võib kasutada:

1. kohtusse pöördumata (seda nimetatakse perelepituseks poolte kokkuleppel (médiation familiale conventionnelle) – pooled esitavad asja otse lepitajale);

2. kohtumenetluse ajal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (code de procédure civile) artikkel 1071, tsiviilseadustiku (code civil) artiklid 255 ja 373-2-10):

• perekonnaasjade kohtunik (juge aux affaires familiales) võib soovitada pooltele lepitust ja kui pooled on nõus, määrata nende asjas perelepitaja;
• perekonnaasjade kohtunik võib suunata pooled perelepitaja juurde, kes selgitab neile perelepituse eesmärki ja menetlust.

Perelepituse tulemusel saavutatud kokkuleppe jõustumiseks võib olla vajalik, et perekonnasjade kohtunik selle kinnitaks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklid 1534, 1565 jj). Kohtunik ei kinnita kokkulepet, kui ta leiab, et sellega ei ole lapse huvid piisavalt kaitstud või vanemad ei ole andnud nõusolekut vabatahtlikult (tsiviilseadustiku artikli 373-2-7 teine lõik) või üldisema põhjusega, et see võib ohustada avalikku korda.

• Rahvusvahelise perelepituse üksuse (Cellule de médiation familiale internationale, CMFI) korraldatav perelepitus on tasuta. Kui pooled pöörduvad eraviisilise lepitaja poole, on see tasuline. Pooltel tuleb perelepituse eest tasuda lepitusteenuste suhtes kehtestatud ametliku hinnakirja alusel ja põhimõttel, et kumbki pool maksab iga kohtumise eest summa, mis on määratud kindlaks tema sissetuleku alusel (võimalik on taotleda tasuta õigusabi või pöörduda peretoetusfondi (Caisse d'Allocations Familiales) poole). Link tsiviilkohtumenetluse seadustiku asjaomastele sätetele asub siin   (56 Kb) .
• Link justiitsministeeriumi veebisaidil perelepituse kohta avaldatud teabele.
• Link lepitajate nimekirjadele. Lähima perelepituse teenuse leidmiseks tuleb veebisaidil Justice en région (Õigusteenused piirkonniti) sisestada kasti „catégories“ otsisõna „médiation familiale“ (perelepitus).

Rahvusvaheline perelepitus

Rahvusvaheline perelepitus on sätestatud rahvusvahelistes perekonnaasjade koostöölepingutes (25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsioon ja Brüsseli IIa määrus), mille eesmärk on soodustada kokkuleppe saavutamist lapse tagasitoomiseks rahvusvahelise lapseröövi juhtumites või kokku leppida vanema külastusõiguse teostamises.

Huvitatud isikutel on alljärgnevad võimalused.

1. Nad võivad võtta ühendust lepitajaga, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või vabatahtlikuna. Nimekiri lepitajatest, kes on pädevad sekkuma rahvusvahelistes perekonnaasjades, on avaldatud järgmisel aadressil: http://www.justice.gouv.fr/justice-civile-11861/enlevement-parental-12063/sources-listes-des-mediateurs-familiaux-internationaux-26139.html (või siin).

2. Nad võivad lepitust taotleda Prantsusmaa justiitsministeeriumi büroos asutatud rahvusvahelise perelepituse üksuselt, mis tegutseb Prantsusmaa keskasutusena 25. oktoobri 1980. aasta ja 19. oktoobri 1996. aasta Haagi konventsioonide ning Brüsseli IIa määruse tähenduses. Keskasutus teeb ettepaneku kasutada lepitust tema juurde suunatud koostööasjades, kuid ta võib olenevalt olukorrast sekkuda ka muudesse asjadesse, näiteks lapse ebaseadusliku äraviimise juhtudel, piiriülese suhtlusõiguse ja alaealiste piiriüleseks kaitseks.

Lepituse kasutamiseks peab kodakondsusest olenemata vähemalt üks vanematest elama Prantsusmaal ja teine välisriigis. Kui üks vanem esitab perelepituse üksusele rahvusvahelise perelepituse taotluse, teeb keskasutus ka teisele vanemale ettepaneku seda kasutada. Lepitus on alati vabatahtlik: rahvusvahelises perelepituses ei või kasutada sundi. Üksuses töötavad lepitajad täidavad ülesandeid erapooletult ja hoolikalt ning lepituse suhtes kohaldatakse konfidentsiaalsuse põhimõtet.

Justiitsministeeriumi rahvusvahelise perelepituse üksuse pakutav lepitusteenus on tasuta. Taotlus, millele on lisatud Prantsusmaal või välismaal pooleli oleva või lõpetatud kohtumenetluse dokumendid, tuleb saata järgmisel aadressil:

Ministère de la Justice

Direction des Affaires Civiles et du Sceau – BDIP

Cellule de médiation familiale internationale

13 Place Vendôme

F – 75 042 Paris Cedex 01

Taotluse võib edastada ka e-posti teel aadressil entraide-civile-internationale@justice.gouv.fr

Link Prantsusmaa justiitsministeeriumi (rahvusvahelise perelepituse üksuse) veebisaidile: http://www.justice.gouv.fr/justice-civile-11861/enlevement-parental-12063/la-mediation-21106.html