Artikli 65 lõige 3 – Teave selle kohta, kuidas teha siseriikliku õiguse kohaselt kindlaks määruse artikli 65 lõikes 2 nimetatud kohtuotsuste mõju
Ei kohaldata.
Artikkel 74 – Täitmist käsitlevate siseriiklike eeskirjade ja menetluste kirjeldus
Vahetut täitmist vastavalt määrusele (EL) nr 1215/2012 reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 622a:
„Artikkel 622a (uus, ametlik väljaanne nr 50/2015):
1) Euroopa Liidu teises liikmesriigis tehtud kohtuotsus kuulub täitmisele ilma täitemääruseta.
2) Kohtutäitur täidab asjaomase poole taotlusel Euroopa Liidu teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse ärakirja alusel, mille on kinnitanud selle välja andnud kohus, ja määruse (EL) nr 1215/2012 artikli 53 kohaselt väljastatud tõendi alusel.
3) Kui kohtutäitur teeb kindlaks, et meedet või määrust ei ole võimalik täita käesoleva seadustiku tingimuste alusel ja sellega kooskõlas, annab ta korralduse asendustäitmiseks.
4) Euroopa Liidu teises liikmesriigis tehtud kohtuotsus, millega antakse korraldus ajutise meetme, sealhulgas ennetava meetme rakendamiseks, kuulub täitmisele kooskõlas lõigetega 1 ja 2. Kui meetme rakendamiseks anti korraldus ilma kostjat kohtusse kutsumata, esitatakse tõend kohtuotsuse kättetoimetamise kohta.
5) Täitmise käigus toimetab kohtutäitur kätte lõikes 2 osutatud tõendi koopia, kutsudes võlgnikku üles seda vabatahtlikult täitma. Tõendile lisatakse Euroopa Liidu teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse ärakiri, kui seda ei ole võlgnikule kätte toimetatud.
6) Võlgnik võib ühe kuu jooksul alates kättetoimetamisest esitada täitmisest keeldumise taotluse. Kui vajalik on kohtuotsuse tõlge, peatatakse tähtaeg, kuni tõlge on võlgnikule esitatud.
7) Kumbki pool võib esitada edasikaebuse artiklis 436 osutatud meetme või määruse kohandamise suhtes“.
Täitemenetlusega seotud küsimustes, mida määrus (EL) nr 1215/2012 ei reguleeri, kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku viienda osa „Täitemenetlus“ üldnorme.
Artikli 75 punkt a – Nende kohtute nimed ja kontaktandmed, kellele tuleb esitada taotlus artikli 36 lõike 2, artikli 45 lõike 4 ja artikli 47 lõike 1 kohaselt
Artikli 36 lõike 2 või artikli 45 lõike 4 kohane taotlus esitatakse vastaspoole alalise või registreeritud aadressi järgsele pädevale ringkonnakohtule (окръжен съд) või kui vastaspoolel ei ole Bulgaarias alalist või registreeritud aadressi, siis asjaomase poole alalise või registreeritud aadressi järgsele ringkonnakohtule. Kui ka asjaomasel poolel ei ole Bulgaarias alalist või registreeritud aadressi, esitatakse taotlus Sofia linna kohtule (Софийски градски съд) (Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 622).
Artikli 47 lõike 1 kohane taotlus tuleb esitada võlgniku alalise või registreeritud aadressi järgsele või täitmiskoha järgsele pädevale ringkonnakohtule (Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 622b).
Artikli 75 punkt b – Nende kohtute nimed ja kontaktandmed, kellele tuleb esitada kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotluse kohta tehtud otsuse edasikaebus artikli 49 lõike 2 kohaselt
– Bulgaarias Sofia apellatsioonikohus (Софийски апелативен съд). Edasikaebus esitatakse selle ringkonnakohtu kaudu, kes tegi täitmisest keeldumise otsuse või otsuse, milles leiti, et tunnustamisest keeldumiseks puuduvad alused.
Artikli 75 punkt c – Nende kohtute nimed ja kontaktandmed, kellele tuleb esitada edasikaebused artikli 50 kohaselt
Edasikaebused Sofia apellatsioonikohtu otsuste suhtes tuleb esitada kõrgemale kassatsioonikohtule (Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 623 lõige 6).
Artikli 75 punkt d – Keeled, mida aktsepteeritakse kohtuotsuseid käsitlevate tunnistuste, ametlike dokumentide ja kohtulike kokkulepete tõlkimiseks
Ei kohaldata.
Artikli 76 lõike 1 punkt a – Määruse artikli 5 lõikes 2 ja artikli 6 lõikes 2 osutatud kohtualluvuse eeskirjad
Bulgaaria kohtutel ja muudel ametiasutustel on rahvusvaheline pädevus, kui hageja või taotluse esitaja on Bulgaaria kodanik või Bulgaaria Vabariigis registreeritud juriidiline isik (rahvusvahelist eraõigust käsitleva seaduse artikli 4 lõiked 1 ja 2).
Artikli 76 lõike 1 punkt b – Määruse artiklis 65 osutatud sätted kolmanda isiku kaasamise kohta
Ei kohaldata.
Artikli 76 lõike 1 punkt c – Määruse artiklis 69 osutatud konventsioonid
- 2. juulil 1930 Sofias allakirjutatud Bulgaaria ja Belgia vaheline konventsioon teatud õigusküsimuste kohta;
- 23. märtsil 1956 Sofias allakirjutatud Bulgaaria Rahvavabariigi ja Jugoslaavia Föderatiivse Rahvavabariigi vaheline kokkulepe vastastikuse õigusabi kohta, jätkuvalt jõus Bulgaaria, Sloveenia ja Horvaatia vahel;
- 3. detsembril 1958 Sofias allakirjutatud Bulgaaria Rahvavabariigi ja Rumeenia Rahvavabariigi vaheline leping õigusabi kohta tsiviil-, perekonna- ning kriminaalasjades;
- 4. detsembril 1961 Varssavis allakirjutatud Bulgaaria Rahvavabariigi ja Poola Rahvavabariigi vaheline kokkulepe õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ning kriminaalasjades;
- 16. mail 1966 Sofias allakirjutatud Bulgaaria Rahvavabariigi ja Ungari Rahvavabariigi vaheline kokkulepe õigusabi kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades;
- 10. aprillil 1976 Ateenas allakirjutatud Bulgaaria Rahvavabariigi ja Kreeka Vabariigi vaheline kokkulepe õigusabi kohta tsiviil- ja kriminaalasjades;
- 25. novembril 1976 Sofias allakirjutatud Bulgaaria Rahvavabariigi ja Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi vaheline kokkulepe õigusabi ja suhete korraldamise kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades;
- 29. aprillil 1983 Nikosias allakirjutatud Bulgaaria Rahvavabariigi ja Küprose Vabariigi vaheline kokkulepe õigusabi kohta tsiviil- ja kriminaalasjades;
- 18. jaanuaril 1989 Sofias allakirjutatud Bulgaaria Rahvavabariigi valitsuse ja Prantsuse Vabariigi valitsuse vaheline kokkulepe vastastikuse õigusabi kohta tsiviilasjades;
- 18. mail 1990 Roomas allakirjutatud Bulgaaria Rahvavabariigi ja Itaalia Vabariigi vaheline kokkulepe õigusabi ning kohtuotsuste täitmise kohta tsiviilasjades;
- 23. mail 1993 Sofias allakirjutatud Bulgaaria Vabariigi ja Hispaania Kuningriigi vaheline kokkulepe vastastikuse õigusabi kohta tsiviilasjades;
- 20. oktoobril 1967 Sofias allakirjutatud Bulgaaria Rahvavabariigi ja Austria Vabariigi vaheline kokkulepe õigusabi kohta tsiviilasjades ja dokumentide puhul.
